Olemine on igavik



Autor: Haljand Udam (15.07.2005)

Muistse Lähis-Ida tekstid olid unustatud ja pudenenud kildudeks juba enne antiikaja algust, enne Homerost, nendib Haljand Udam, leides, et selle vaimsus on ometi sama, mis tänasel kirjandusel.

Mõeldes, kuhu kohta riiulil  see raamat paigutada, taipasin üsna ruttu, et kõige õigem koht tema jaoks on kreeka, rooma, keskaja, ja renessansi kirjanduse antoloogia kõrval. Ja veel kõikidest nendest eespool, sest selles raamatus olevatest tekstidest pole maailmas vanemaid. Hiina ja India tekstid on ka väga vanad, kuid nad on ikka veel elus, nendel on sõnum ka nüüdisaja inimese jaoks. Muistse Lähis-Ida tekstid olid unustatud ja pudenenud kildudeks juba enne antiikaja algust, enne Homerost. Juba siis olid inimesed unustanud selle, mis oli enne neid. Assüüria impeerium, mis hõlmas kõiki neid alasid, kust suurem osa selle raamatu tekste pärineb, püsis 1800 aastat, kuid siis, kui ta oli lagunenud, oli ta ka juba ära unustatud. Vanade tekstide asemele olid kirjutatud uued ja üksnes tänu kivile, millesse kiri oli lõigatud, ja savile, millesse kiri oli vajutatud, säilisid nad haudades ja varemetes ajani, kui leiutati arheoloogia ja läks moodi unustatud kirjade uurimine. Egiptuse ehitus- ja kirjamälestised, mida keegi ei osanud enam lugeda, püsisid küll läbi aastatuhandete nähtaval nagu hoiatuseks, kõik suured asjad, vaev ja töö, mis inimene iganes  teeb, kaotab mõtte, hävineb ja unustatakse sootumaks ära.

Praegune lääne kultuur ei taha midagi unustada, vaid püüab meelde tuletada viimaste üksikasjadeni, nii palju võimalik ja nii palju kui suutmist mõista, kõike seda, mis kunagi on olnud. Tõlkisin kunagi ühe seda nähtust vaatleva Mircea Eliade essee, milles niisugust huvi püüti lahti mõtestada ja mis püüdis vastu vaielda Martin Heideggeri väitele, et “olemine on aeg”: on olemas veel midagi fundamentaalsemat kui aeg, on olemas igavene reaalsus ja selles sisalduvad aja kulgemisest “kõrgemal” või “sügavamal” asuvad eksisteerimise  arhetüübid, paradigmad, invariantsed struktuurid või kuidas iganes me neid nimetame. Need on igipüsivad ja toimivad ajaloos kord ühtmoodi, kord teistmoodi, kuid siiski on kõik, mis ajaloos on juhtunud, olemuse poolest samade struktuuride ajalikud ilmingud. Hõlbus on mõista, et olemine on aeg, kuid üpris raske, et olemine on igavik, mis näitab end meile ajalike asjade kujul. Näiteks plaadil või lindil on kogu muusikateos tervikuna valmis kujul, kuid meie kuulame teda siiski ajas, alates alguset. Nii on kogu kultuuriga… aga seesama lääne kultuur ei oska seda enam nii mõista. Meie aeg teab palju, kuid mõistab vähe.

Eliade üritas näidata, et ainult tänapäeva läänes on “olemine aeg”, kuid on olnud kultuure, kus aega ei tajutud nii absoluutse ja vääramatu jõuna. Ja ega meiegi seda nii väga ei tunne, elu kulgeb reaalsuses ja filosoofide dogmad reaalsust palju ei mõjuta. Meie võime liikuda ajas tagasi väga kaugele minevikku ja jälle tänapäeva, kui oleksime targemad, siis ka tulevikku. See ei ole mitte pelk mõttemäng, vaid niisugune võimalus ajast väljuda juurdub reaalsuse enese struktuurides.

Aga kas on ilmtingimata vaja selle raamatu tekste kirjanduseks nimetada. Seda möönab ka raamatu sissejuhatus (lk. 11 jj). Tänapäeval nimetatakse kirjanduseks vaid suhteliselt väikest osa käibel olevatest tekstidest, ideoloogiate, seaduste ja teaduslike tekstide kõrval on kirjandus suhteliselt perifeerne nähtus. Meie ei ela kirjanduse, vaid äriseaduse, kriminaalkoodeksi ja keemia ning füüsika õpikute järgi. Sumeris viimaseid ei olnud, olulisi teadmisi vahendasid tekstid, mis jutustasid jumalatest, maailma loomisest ja muudest  muinasajal juhtunud sündmustest. Kuigi ka siis tehti vahet tähtsate ja vähemtähtsate tekstide vahel. Seadused (“Muinasaja seadusekogumikud…”, Tallinn, 2001)ja kuningate vägiteod raiuti kivisse, muud kirjutati vähem õilsale materjalile või neid ei pandud  üldse kirja. Kuid sellegipoolest olid müüditekstid muinaskultuurides palju tsentraalsemal ja tähtsamal kohal kui kirjandus praegu. Alles siis, kui tekst kandus kultuuri tsentrumist perifeeriasse, muutus ta  selleks, mida me nimetame nüüd kirjanduseks.

Neli ja pool tuhat aastat tagasi, kui pandi kirja kõige vanemad selle raamatu tekstid, tundub olevat väga kauge aeg, aga inimkond oli enne seda eksisteerinud juba kümneid tuhandeid aastaid.Kultuur on palju vanem, kui oskame arvata. Meie hakkame nägema asju alles alates ajast kui hakati kasutama kirja. Aga inimkonna ajaloos on see väga hiline aeg ja inimkonna edasine areng ei ole selles raamatus kirjeldatud vaimsusele suutnud midagi erilist uut lisada, jumalatele on antud teisi nimesid, on asutatud uusi linnu, rajatud kuningriike ja kirjutatud mõttetult palju raamatuid, kuid see on vaid kasv kvantiteedis ja mitte suuremaks saamine vaimus. Inimkond elab põhilises osas ikka nagu põllumees: külvab, kasvatab ja lõikab ja viib oma saagi linna turule, selles ringis on ta olnud juba tuhandeid aastaid, on ka praegu ja jääb sellesse maailma lõpuni.

Antoloogia sissejuhatus ütleb, et need tekstid on pärit Vana Testamendi (VT) ümbrusest. See viib mõttele, et peaks olema veel üks antoloogia, mille võiksime paigutada riiulis rooma ja keskaja kirjanduse vahele, sest sellel perioodil, hilisantiigis tekkis VT ja Uue testamendi (UT) mõjul hulganisti tekste, mis andsid näo kogu hilisemale ajale. Keskajal peeti neid väga tähtsaks, uusajal on tehtud mida iganes, et nende mõju alt pääseda. Renessansist alates on need tekstid meelega jäetud väljaspoole kirjandust, radikaalsemad kirjandusloolased väidavad isegi, et keskajal kirjandust kui sellist üldse ei olnud. Aga sellegipoolest on VT ja UT  ning nendega seotud tekstid olnud lääne kultuuris juba kaks tuhat aastat kõige tsentraalsemal kohal ja ei ole märkigi, et nad sealt taanduma hakkaksid. Seetõttu ei käsitata neid tekste ka kui kirjandust, vaid pigem kui mingit olulisemat sõnumit, kõikide ateistide vaenamise kiuste. Ja nende tekstide antoloogia jääb koostamata.

Lõpetuseks tahaks nentida koostaja ja tõlkijate head ja korrektset tööd, tänu millele see raamat jääb püsivalt sinna kohta riiulis, kus juba üle neljakümne aasta on seisnud teised antoloogiad. Raamat oleks pidanud jäädvustama ka andmed antoloogia koostajate-tõlkijate kohta, sest selliste tekstide tõlkimine nõuab erilist pädevust, ja sellise oskuse valdajad on igati silmapaistvad isiksused. Mõne tõlkija kohta leiab andmeid “Eesti elulugudest”, kuid teiste kohta mitte. Varsti läheb ka selle raamatu ilmumisest nelikümmend aastat mööda ja võib-olla, et uusi “Eesti elulugusid” enam ei kirjutatagi.

"Muinasaja kirjanduse antoloogia".

Koostanud Amar Annus.

Tõlkijad Amar Annus, Michael Heltzer, Kalle Kasemaa, Uku Masing, Jaan Puhvel,Vladimir Sazonov, Sven-Erik Soosaar, Sergei Stadnikovja Raul Veede.

Kirjastus Varrak. Tallinn, 2005. 350 lk.




Legend neetud kuningast: ebaõiglase kuninga karistamine

Vladimir Sazonov


Mõningaid sissejuhatavaid märkusi

Esimese teadaoleva maailmas suurriigi rajajaks peetakse idasemiidi, ilmselt lihtpäritolu usurpaatorit Sargon I (2334-2279), kes umbes 2334 a. eKr haaras võimu Põhja-Sumeri linnas Kišis ning vallutas seejärel terve Sumeri (Lõuna-Mesopotaamia) ja jätkas oma edukaid vallutusi Põhja-Mesopotaamias, Süürias ja Elamis. Sargon valis oma uue suurriigi pealinnaks väikese Mesopotaamia linnakese Agade, millest tulenevadki nimetused Akkadi riik, akkadi keel ja akkadlased. Sargon I rajas esimese suurriigi Lähis-Idas - Akkadi impeeriumi, mille eesotsas seisis nüüd tugev, praktiliselt piiramatu võimuga kuningas, kes suutis endale allutada kõik Sumeri linnriigid, mis varem olid iseseisvad. Ta võttis kasutusele uue tiitli, millega pretendeeris terve maailma valitseja staatusele ning hakkas nimetama ennast „maailma kuningaks“ - šar kiššatim. [1] Akkadi kuningad ehk Sargoniidid valitsesid Mesopotaamias ligikaudu 150-180 aastat (2334-2154) ning esimeste nelja kuninga ajal Sargoni dünastiast (Sargon, Rimuš, Maništušu ja Narām-Su’en) Akkadi riik suurenes ning saavutas Narām-Su’eni [2] (2254-2218) valitsemisajaks oma võimsuse tipu. Akkadi kuningad kontrollisid maid Pärsia lahest kuni Vahemereni, ehk siis Ülemisest merest Alumiseni, nagu nad seda ise väitsid.

Muidugi tekkis Akkadi kuningate valitsemise ajal ka tugev valitseja isikukultus. Ilmselt juba Sargon võis olla jumalikustatud, kuid kindlad andmed selle kohta puuduvad. Esimene valitseja, kelle kohta on meil kindlad faktid tema jumalikustamise kohta oli Sargoni lapselaps Narām-Su’en. [3] Pärast Narām-Su’eni surma (2218 a. eKr), käis Akkadi riik alla ning hiljem hävines barbaarsete gutilaste hõimude invasiooni ja sisemise ebastabiilsuse tõttu.

Narām-Su’en ja Sargon

Antud artiklis vaatleme me vaid Narām-Su’eni kuju, mis kujunes välja sumeri, akkadi legendides ja kroonikates juba tunduvalt hiljem, pärast Akkadi riigi kokkuvarisemist (pärast 2154 a. eKr). Tänu sellele, et Sargon ja Narām-Su’en lõid esimese tugeva tsentraliseeritud suuriigi Lähis-Idas, võtsid kasutusele sellised auahned tiitlid nagu „maailma kuningas“ (šar kiššatim) ja „nelja ilmakaare kuningas“ (šar kibratim arba’im), muutusid nad valitseja eeskujudeks hilisematele valitsejatele ja mitte ainult Sumeris, vaid ka hiljem Assüürias, Babüloonias, Hetiidi kuningriigis ja koguni isegi Pärsias. [4] Nende tiitleid ja isegi nimesid kasutati Mesopotaamias, Anatoolias ja Pärsias mitu tuhat aastat. Samuti loodi Sargonist ja Narām-Su’enist erinevaid legende ja lugusid. [5]

Kui Sargon I, Narām-Su’eni vanaisa hilisemates kroonikates ja legendides sai selliseks „ideaalse kuninga” prototüübiks, keda järgisid paljud muistse Mesopotaamia valitsejad, imiteerides tema nime ja tiitleid jne, siis Narām-Su’eniga toimus hoopis teistsugune transformatsioon. Just Narām-Su’en ja mitte keegi teine sai esimeseks „negatiivseks” valitsejaks maailma ajaloos, „halva ja neetud kuninga”, ebaõiglase arhetüübiks, keda karistati jumalate poolt. Vaatamata isegi sellele, et ka Narām-Su’eni tiitlid ja epiteedid nagu „nelja ilmakaare kuningas” olid populaarsed hilisemate valitsejate seas (Assüüria, Babüloonia kuningatel) ning isegi mõnevõrra kuni araablaste vallutusteni Lähis-Idas 7 sajandil, sai Narām-Su’en selliseks „õnnetusttoovaks” kuningaks. Kuigi Akkadi ajal oli ta iseenesestmõistetavalt kangelane ja suurkuningas, kuid hiljem alates Uus-Sumeri ajast (2112-2004), ja seejärel hiljem babüloonlaste, assüürlaste, hetiitide jaoks, oli Narām-Su’en muutunud negatiivseks isikuks. Temast oli saanud õnnetusttoov kuningas, kes eiras jumalate eeskirju ja jumalikke norme, astus ülbelt üle jumalate käskudest ning esitas jumalatele väljakutse, mis väljendus kasvõi selles, et Narām-Su’en hävitas peajumala Enlili tähtsama templi Ekuri, mis asus sumerlaste ja akkadlaste kõige pühamas Nippuri linnas. Seetõttu otsustasid jumalad teda karistada ning muidugi oli jumalate kättemaks julm, kuid õiglane, nagu seda on kirjeldatud „Akkadi needuses“. Nii Akkadi riik, kui Agade linn ja Narām-Su’en olid jumalate poolt neetud. Sellest tingituna varises Akkadi riik kokku ja kuninglus anti barbaarsetele gutilaste hõimudele, kes tungisid Akkadi impeeriumi aladele, vallutasid selle ja hävitasid. Narām-Su’en langes lahingus gutilastega. [6]

See negatiivne Narām-Su’en kuju, mis kujunes välja veel II eelkristliku aastatuhande alguseks, on eriti huvitav just Akkadi ajastu uurijate jaoks, kuna erineb tunduvalt Sargoni kujust legendides. Kuna Narām-Su’en esineb hilisemas kirjanduslikus traditsioonis, mis oli loodud suuremas osas vana-babüloonia preesterkonna poolt, kui kurjategija, jumalatevastane, negatiivne ja ülbe isik, kes oli hiljem jumalate poolt oma ülbuse ja kuritegude eest karistatud. See on mõnes mõttes ainulaadne juhus Mesopotaamia ajalookirjutamises ja kirjanduses. Muidugi hiljem esines selliseid „halbu” ja „neetuid” valitsejaid veelgi, näiteks viimane Babüloonia kuningas Nabonid (556-539), siis muidugi ka sellised Rooma keisrid nagu Nero (54-68) või Domicianus (81-96) jt. Nero oli äraneetu, kuid hiljem keiser Vitellius siiski rehabiliteeris ta. Vanas Roomas oli selline karistus kui damnatio memoriae ehk „mälestuse needus“, mida rakendati riigivastaste kuritegijate, vandenõulaste vastu, muuhulgas ka vääritult käitunud türannidest keisrite, kuid tavaliselt juba pärast nende surma. Selle karistuse põhimõte seisnes selles, et kõik materiaalsed tunnistused või andmed selle inimese kohta pidid olema hävitatud, nagu teda kunagi ei eksisteerinudki. Hävitati neetud imperaatori kujusid, isiklikud asjad jne. Mõnikord hävitati ka kogu tema perekond ja suguvõsa.

Preesterkonna propaganda üritas näidata Narām-Su’eni „kurjategijana” ja „ebaõiglasena kuningana”, keda karistasid peajumalad eesotsas Enliliga. [7]

Hiljem, vana-babüloonia ajastul (1792-1595) asendatakse jumal Enlil Babüloni linna tähtsama jumala Mardukiga. [8] Kui vana-babüloonia perioodi alguses kerkib esile Babüloni linn, toimub see tänu Babüloni kuningas Hammurapile (1792-1750), kes vallutas Mesopotaamia ja ühendas oma võimu all rivaalitsenud linnriigid nagu Larsa, Kazallu, Kiš, Ešnunna, Ur jne. Just siis saab Marduk, kes oli Babüloni linna kaitsejumal, väga tähtsaks jumalaks ka terve Mesopotaamia kontekstis, saades võrdväärseks päikesejumala Šamašiga. [9] Kuid Enlil jääb ikkagi veel peajumalaks. Alles I eelkristlikul aastatuhandel saab Mardukist peajumal, kes tõukab sumeri ja akkadi jumala Enlili peajumala positsioonilt ning see Marduki võidukäik jumalate seas ja jumalate kuningaks saamine on kajastatud akkadikeelses Paabeli loomiseeposes „Enûma eliš”. [10]

Kirjanduslik tekst „Akkadi needus”

„Akkadi needus” [11] on mõnes mõttes unikaalne teos. See on suhteliselt pikk (281 rida) sumerikeelne kirjanduslik teos, kuid äärmiselt propagandistlik, mis on koostatud tõenäoliselt veel Uus-Sumeri ajal (2112-2004). Ja just „Akkadi needus” on esimene kõige varajasem kirjanduslik teos, mis on pühendatud Narām-Su’enile ja kus ta on kujutatud äärmiselt negatiivsena kujuna. Ja kui uskuda seda sumerikeelset legendi, viis Narām-Su’en oma „kangelastegudega“ ja ülbusega Akkadi riigi katastroofini - Akkadi riik hävines ja Narām-Su’en langes ise lahingus. [12]

Legend algab sellega, et sumerlaste peajumal Enlil, kes oli samuti kuningavõimu patrooniks, võttis ära kuningavõimu (sumeri keeles nam-lugal) Kiši ja Uruki linnadelt ja andis selle Sargonile ning kinkis Agade linnale õitsengu. [13] Ja Agade nautis seda õitsengut ja hiilgust. Kuninglus oli akkadi kuningatele kingitud sumerlaste ja akkadlaste peajumala Enlili poolt. [14]

Hilisema preesterliku traditsiooni eesmärk oli näidata Narām-Su’eni negatiivses valguses, st kurjategijana [15] , ja jumala Enlili templi rüvetajana. See tähendas seda, et Narām-Su’eni ja Enlili preesterkonna vahel tekkis terav konflikt. „Akkadi needus” väidabki, et Akkadi impeerium ja Agade linn olid hävitatud jumalate käsul just Narām-Su’eni halva käitumise tõttu. [16] Selle loo moraal on: iga valitsejat, kes lubab endale liiga palju, kes on ülbe, kes on üleliia uhke ning kes ei allu jumalate eeskirjadele ning muidugi ei austa preestreid, karistatakse jumalate poolt väga julmalt. Karistada saab mitte tema üksi, vaid ka tema pere, kogu dünastia, rahvas ja koguni terve riik.

„Akkadi needuses” loodud traditsiooni järgi karistati Ekuri templi rüvetamise ja hävitamise eest Narām-Su’eni ja Agade linna ning ka tervet Akkadi impeeriumi, see väljendus nende füüsilises hävitamises. Kaheksa tähtsamat jumalat, eesotsas Enliliga, needsid Narām-Su’eni ja impeeriumi ära. Need jumalad olid: kuujumal Su’en (samuti tuntud Nanna nime all), kelle pühalinnaks peeti Uri linna, maagia ja tarkuse jumal Ea, armastuse ja sõjakuse jumalanna Ištar, kelle residentslinnaks oli Uruk, päikesejumal Utu, kes resideerus Larsas, jumalanna Nisaba, Nusku ja Iškur. [17] Kuid küsimusele, miks just need jumalad needsid Narām-Su’eni ja mitte teised, jääb käesoleva artikli autor vastuse võlgu. Aga võimaliku oletusena võib pakkuda, et taoline valik polnud siiski juhuslik. Jumalad mainitud „Akkadi needuses” olid just nende linnade peajumalused, mis asusid vahetult Nippuri läheduses, ehk ümbritsesid Nippuri linna.

Ajaloolist tõde otsimas

Aga kas tegelikkuses hävitas Narām-Su’en Ekuri? Kas nii ikka oli? Mida näitab meile arheoloogiline materjal Narām-Su’eni valitsemise ajast? Mitmed säilinud muistsed akkadi tekstid, mis on säilinud vahetult Narām-Su’eni enda valitsemisajast ja ka tema poja Šarkališarri ajast näitavad meile hoopis midagi muud. Nimelt: Narām-Su’en pole kunagi hävitanud Ekuri templit Nippuris, vaid hoopis renoveerinud seda, ning taastanud, ja ta rajas taas Ekuri templi vundamendi, millest kõneleb ka üks Narām-Su’eni säilinud inskriptsioonidest:

(1-8.) “Narām-Su’en, Akkadi kuningas, nelja ilmakaare kuningas, Enlili templi, Ekuri vundamendi, rajas”. [18]

Ka arheoloogilised väljakaevamised, mis olid läbiviidud pühas Nippuri linnas, näitasid, et Narām-Su’en ja tema poeg Šarkališarri olid Ekuri templit renoveerinud ning ümberehitanud, kuid mitte kunagi polnud nad Ekuri templit hävitanud. Oletatavasti võis Narām-Su’en siiski olla mingis konfliktis Enlili preesterkonnaga, kelle õigusi ta üritas kärpida ning kontrollida templiomandid ja varasid. On ju teada, et Narām-Su’en määras tähtsamatesse templitesse oma sugulasi, muuhulgas oma poegi (Lipit-ili, Nabi-Ul-maš) ja tütreid (Enmenanna ja Tutanapšum). [19]

Lähtudes sellest informatsioonist, st kirjalikest allikatest ja arheoloogilistest andmetest, mis meil on Akkadi ajastust, ei saa käesolevat kirjanduslikku teost - „Akkadi needust” vaadelda autentse ajaloolise allikana. Siiski leiame me siit päris palju huvitavat ning tähtsat informatsiooni. Kasvõi ideoloogia kohta, mis valitses preesterkonna seas vana-babüloonia ajastul, st 18-17 sajanditel eKr. Legend toetab seda hüpoteesi, et Akkadi ajal, ja eriti Narām-Su’eni ajal, kahanes preesterkonna roll riigi valitsemisel tunduvalt ja et preestrite õigusi ja privileege kärbiti, üritati allutada neid keskvõimule ning jumalikustatud kuningale, kes resideeris Agade linnas. Seega mingi teatud iva selles legendis on, et Narām-Su’eni ajal võis olla konflikt preesterkonnaga, mis muidugi ei lõppenud sellega, et Narām-Su’en hävitas Ekuri ja et Narām-Su’en ei austanud jumalaid. On ju teada, et Sargon I, Rimuš, Man-ištūšu ja Narām-Su’eni tegid rikkalikke annetusi templitesse, samas määrasid nad sinna oma sugulasi ja lojaalseid sõpru. Legend kirjeldab üldjoontes õigesti Akkadi dünastia esilekerkimist ning selle langemist. Sargon I alustas oma valitsemist just pärast seda, kui sai võimule Kišist ja hiljem purustas Uruki. Ja kuna legendis on mainitud, et Narām-Su’en langes sõjas gutilastega, keda jumalad saatsid hävitama Akkadit, on ka see õige. Gutilased, olid mingid barbaarsed hõimud, kes elasid Zagrose mägedes ning 23. eelkristliku sajandi lõpus alustasid nad oma sissetungi Akkadi impeeriumi aladele ja nendega sõdides langeski Narām-Su’en ligikaudu 2118 a. eKr. Ning alles poolsajandit hiljem suudavad gutilased juba lõplikult hävitada Akkadi riigi jäänused (2154). [20]

Kokkuvõte

Akkadi kuningate tähtsus kogu inimkonna poliitilises ajaloos, eriti valitsejavõimu ideoloogia väljakujunemisel, on kahtlemata väga suur. Eeskujulikeks arhetüüpideks said nad juba üsna varakult ning ka nende poolt loodud esimene imperiaalne süsteem, ning maailma valitseja kontseptsiooni idee. Samuti hilisemate valitsejate poolt oli imiteeritud Akkadi kuningate poolt leiutatud auahne titulatuur, muuhulgas sellised universalistlikud tiitlid nagu “nelja ilmakaare valitseja” ja “maailma kuningas” jne. Neid tiitleid kasutati hiljem nii Sumeris, kui ka Babüloonias, Assüürias ja koguni isegi muistses Pärsias Ahhemeniidide (558-330 a. eKr) poolt.

Akkadi kuningate poolt oli sisse viidut uus religioonipoliitika. See uus religioonipoliitika oli samuti uue despootliku poliitilise kursi väljendus. See väljendus eelkõige selles et Akkadi kuningad määrasid tähtsamatesse templitesse oma sugulasi ning ustavaid alamaid. Tekkis valitseja persooni jumalikustamine ja isikukultus, mis samuti sai omakorda populaarseks hilisemate valitsejate seas Mesopotaamias. Akkadi kuningate kuningavõimu ideoloogia mõjutuste elemente võib koguni leida isegi Pärsia impeeriumi, Rooma keisririigi, Araabia kalifaadi ja Otomani impeeriumi riiklike ideoloogiate süsteemides. [21]

Muidugi, nii Sargon kui Narām-Su’en said ülimalt populaarseteks kujudeks ka muistse Lähis-Ida kirjanduses, eelkõige sumeri ja akkadi legendides ja kroonikates, mida hiljem tõlgiti ka teistesse keeltesse, näiteks hetiidi keelde Anatoolias II eelkristlikul aastatuhandel. Kui Sargon I oli enamasti kujutatud kui jumalanna Ištari lemmik ja väljavalitu, õiglane kuningas, sest juba Sargon nimi tõlkes akkadi keelest tähendas „õiglane, legitiimne kuningas“, siis Narām-Su’en oli kujutatud enamasti negatiivsena, ja ebaõiglase kuningana, keda karistati jumalate poolt, kuna ta oli ülbe ning ületas jumalate keelde ning rüvetas Ekuri templi Nippuris. Lood Narām-Su’eni karistamisest „Akkadi needus“, „Weidneri kroonika„ ja pidid saama selliseks omamoodi didaktiliseks õpetuseks, mille eesmärk oli näidata tulevastele valitsejatele, mis saab kuningast kui ta käitub ülbelt preesterkonnaga ja kärbib nende õigusi.



[1] Vt „maailma kuninga“ kohta V.Sazonov, Akkadi kuningavõim kui arhetüüp, Ajalooline Ajakiri, 2008, 3 (125), lk 1207-208

[2] Narām-Su’eni kohta vt. В.Сазонов, Нарамсу’эн в шумерских и аккадских легендах (конец III тыс. - I тыс. до н.э.), Новые Облака, номер 35, www.tvz.org

[3] Vt V.Sazonov, Akkadi kuningate jumalikustamine, Tuna 2007/2, lk 14-18; Vt ka D.Frayne, Sargonic and Gutian Periods (2334-2113 BC), The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods, vol. 2 Toronto: University of Toronto Press, 1993, Narām-Sîn E2.1.4.13, read 1-5: “jumalik Narām-Su’en, võimas kuningas, nelja ilmakaare kuningas”.

[4] Vt näiteks В.Емельянов, Ритуал в Месопотамии, Санкт-Петербург, Издательство «Азбука-классика», «Петербургское востоковедение», 2003, lk 116-117

[5] V.Sazonov, Akkadi kuningavõim kui arhetüüp, lk 195-214

[6] Th.Jacobsen, The Harps Once... Sumerian Poetry in Translation, New Haven, London, 1987, lk 359-374. Vt tõlget ka J. A. Black, G. Cunningham, J. Ebeling, E. Flückiger-Hawker, E. Robson, J. Taylor and G. Zólyomi, The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature (Oxford, 1998), edaspidi lühendatud ETCSL, c. 2.5.5.1, 10.10.2008 c. 2.1.5. (The cursing of Agade)

[7] Vt. Th.Jacobsen, samas, lk 359-374

[8] A.K.Grayson, Texts from Cuneiform Sources, volume V, Assyrian and Babylonian Chronicles, J.J.Augustin Publisher, Locust Valley, New York, 1975,lk 148-149

[9] Vt. A.Annus, Paabeli Marduk ja Hammurapi, Tuna 2001/3, lk 9-19

[10] Vt. Enûma eliš, Babüloonia loomiseepos, tõlk. A.Annus, Kirjastuskeskus, Tallinn 2003

[11] Th.Jacobsen., Samas, 359-374. Vt tõlget ka ETCSL: c. 2.1.5. (The cursing of Agade)

[12] J.S.Cooper, Paradigm and Propaganda: The Dynasty of Akkade in the 21st Century, in: M.Liverani (ed.), Akkad the First world Empire, Structure, Ideology, Traditions, HANE/S - V, Padua, 1993, lk 12

[13] J.S.Cooper, samas, lk 16

[14] Th.Jacobsen., samas, lk 359

[15] Cooper J.S.Cooper, samas, lk12

[16] A.Annus, S.-E.Soosaar, Kuningas Gudea Templihümn, sumeri keelest tõlkinud: A-silinder: S.-E.Soosaar; B-silinder: A.Annus; toimet. ja eessõna: A.Annus, Kirjastuskeskus, Tallinn, 2002, lk 5

[17] И.М.Дьяконов, Общественный и государственный строй Древнего Двуречья: Шумер, Издательство восточной литературы, Москва, 1959, lk 236

[18] J.J.Gelb, B.Kienast, Die altakkadischen Königsinschriften des Dritten Jahrtausends v.Chr., Freiburger Altorientalische Studien 7, Franz Steiner Verlag, Stuttgart, 1990, lk 107-108

[19] Vt lähemalt V. Sazonov, “Sargoniidide uus religioonipoliitika templite suhtes ning selle poliitika paradigmaatilisus”, Verbum Habet Sakala nova series (2008), 1, lk 14-24, , 15.11.2008.

[20] И.М.Дьяконов, samas, 1959, lk 236

[21] vt lähemalt V.Sazonov, „Akkadi kuningavõim kui arhetüüp“, Ajalooline Ajakiri 2008/3, lk 195-214

http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=501




ASSÜÜRIA – NIINEVE

 

1  Sissejuhatus

            Assüüria oli võim ja rahvas, mis asetses Mesopotaamias Tigrise jõe ülemjooksul. Piiblis on Assüüria nimeks Assur. Seal oli suuri linnu, tähtsamad nendest olid Kar-Tukulti-Ninurta, mis asetses võrdlemisi lähedal Assuri-nimelisele linnale; siis Kelah, Niinive ja Dur-Sharrukin. Oma pindalalt ei olnud maa eriti suur, sest jõe läänepoolsel küljel oli suur kõrbeala; maa viljakam osa asetses ida pool, jõe ja mägede vahelisel tasandikul. Maa-ala oli kitsas ja pinnas mitte nii viljakandev kui alamjooksul.

            Assüürlased olid tuntud oma julmusega. Ka Piibel kinnitab seda. Nad olid osavad skulptorid ja oskasid töödelda kive, mida ümbritsevais mägedes oli külluses. Assüürlased olid Semi järeltulijad, nagu babüloonlased ja aramealasedki (1. Ms. 10,22) ja nende keel oli lähedases suguluses babüloonlaste keelega. Babüloonlaste kombel kasutasid ka nemad kiilkirja, kuigi kirjamärkide kuju oli teistsugune. Kuna rahvas oli Semi soost, siis oli neil palju ühist babüloonlastega, eriti usulisest küljest. Assüürlased kummardasid kõige suuremate jumalatena Shamashi, kuujumalat Sini, veejumalat Ead, ja viljakusejumalannat Ištarit. Nad kummardasid ka Anut, Mardukit ja tema poega Nabut. Assüürlaste peajumal oli siiski Assur. Teda kujutati tiibadega päikesena, kes varjas ja juhatas oma kõige kõrgemat kummardajat, kuningat. Teda kujutati ka puuna, mis sümboliseerib viljakust. Aga ennekõike oli ta sõjajumal. Assuri kultus kadus antiiksest maailmast seoses Niinive hävinguga. Assüüria astus ajaloo näitelavale aastal 1800 e.m.a. ja oli tol ajal Lõuna-mesopotaamia kuningate vasall. Võimsamad valitsejad olid Sargon I (umbes 1780.a. e.m.a.) ja Šamši-Adad I (1749 – 1717 e.m.a.). piibli ajaloos on tuntud järgmised kuningad: Tiglat-Pileser, Assurbanipal, Sanherib (Sargon II poeg), Essarhaddon (Sanheribi poeg). Assüüria näib kaduvat ajaloo lehekülgedelt aastal 609e.m.a.

            Sellel igivanal maal, millest Piibel sageli räägib, on tehtud palju huvitavaid arheoloogilisi väljakaevamisi.


2  Prohvet Joona küngas”

            Ida-India kaubandusseltsi esindaja Bagdadis C. J. Rich oli esimene, keda huvitasid väljakaevamised Mesopotaamias. Oma elu viimase kümne aasta jooksul käis ta sageli Babüloonia ja Assüüria varemetel, võttes sealt enesega kaasa telliskive ja savisilindreid, milledel kõigil oli kiilkirjas kirjutisi. Kui ta 1821.a. koolerasse suri, saadeti tema kogu Londoni Briti Muuseumi.

            Hoolimata sellest, et neis leiduvat kiilkirja ei osatud veel tõlkida, äratas see Aabrahami isade maa suurt huvi ja tähelepanu. Piibli järgi olid seal sellised suured linnad nagu Ur, Baabülon, Ninive ja palju teisi. Baabüloni asukoht oli teada, kuna Mesopotaamia lõunaosas oli veelgi säilinud varemete küngas, mille nimi oli Tell Babil, Niinive asukoht oli aga täielikult kadunud. Kui Richi leiud a. 1836 avaldati, tuli ilmsiks, et üks nekroloog oli pärit Mosuli lähedusest, mida nimetatakse Tell Nebi Yunus – “prohvet Joona künkaks”. Sellest tehti järeldus, et Piibli prohvet Joona oli andnud oma nime linna varemetele, milles ta oli tolle hiilgeajal kuulutanud Jumala kohtuotsust ja see kuulutus kutsus esile tolle põlvkonna meeleparanduse (Loe Piiblist Joona raamatut). Hiljem selgus, et mõlemad künkad, nii Tell Nebi Yunus kui ka Kuyunjik, mis asuvad Tigrise kaldal Mosuli vastas, on muistse Niinive varemed.


3 Kiilkirjad avavad ajaloo 

            Mõnede aastakümnete möödudes õnnestus mitmel energilisel kaevajal ja teadlasel tuua kogu kadunud kultuur päevavalgele. Tänapäeval on käepärast ajaloolised registrid, kus kirjas esineb iga maad valitsenud kuninga nimi ja valitsusaeg. (Selle registri on koostanud assüroloog prof. Ernst F. Weidner.)

            Saavutus oli üsna suur, sest uurijail ei olnud muud lähtekohta, kui paar sõna Piiblis ning eraldi asuvad künkad  jõgedevahelisel kuival alal – ja needki tundusid kujutlustega halvasti sobivat – ning mõned savitahvlid. Neil olevaid kirjamärke peeti algul vaid dekoratiivseteks illustratsioonideks, kuna varasemate uurijate arvates näisid need märgid välja , nagu “ oleksid linnud kõndinud märjal savil”.

            Aastal 1842 saatis Prantsuse valitsus Richi raamatu poolt äratatud huvi tagajärjel Mosulisse asekonsul  P. E. Botta. Tema ülesandeks oli leida muinasmälestisi. Ta üritas teostada väljakaevamisi Nebi Yunuse künkal, kus Rich oli leidnud osa savitahvleist ja silindreist. Töö oli siiski tulemusteta, kuna prohveti hauaks peetud koht oli muhameedlaste püha paik. Seda ei tohtinud puutuda. Botta siirdus lähedal asuvale Kuyunjiki nimelisele künkale, kus töö näis samuti olevat tulemusteta.

            Aga ühel päeval läks keegi mees Kuyunjikist mööda Mosuli suunas. Teda huvitas Botta meeste usin töö. Kuuldes, mida mehed otsivad, jutustas ta, et selliste kirjutistega täidetud kive on kerge leida tema küla läheduses olevalt künkalt. Botta kahtles mehe sõnades, aga saatis siiski mõned oma  meestest Korsabadi külasse, Mosulist 23 km kirde pool. Kui mehed olid vaevalt mulda liigutanud, tuli nähtavale kaunilt  tehtud kivi. Botta lõpetas viivitamatult oma töö Kuyunjikis ja keskendus tervenisti Korsabadi. Selle kahe aasta jooksul, mis ta kohapeal veetis, tegi ta palju sensatsioonilisi leide. Ta kaevas välja suure osa assüüria valitseja lossist.  Kuninga nime ei teadnud, kuna kiilkirja ei suudetud veel tõlkida. Botta uskus arusaadavalt, et on leidnud muistse Niinive ja andis oma uurimisraportile nime “Leide Niinivest”. Tema oletus osutus siiski ekslikuks, kuna tema poolt leitud linna nimi oli Dur-Sharrukin, nagu seda paika tookord nimetati. See oli Sargon II residents. Sargon II oli Piiblis mainitud Sanheribi isa. Tundus, nagu ei lakkaks leidude allikas kunagi voolamast. Leiti kirjutistega kaetud esemeid, skulptuuridega kaunistatud vundamente, inimpeadega lõvi ja härja skulptuure, mööblit, tööriistu ja relvi.

            Rawlinson töötas samaaegselt kiilkirja mõistatuse lahendamise kallal. Kui ta oma abilistega kirjutise sisus selgusele jõudis, avastas ta sensatsioonilisi ajaloolisi seiku, millel oli lähedane seos Piibli jutustustega. Ühenduses sellega mainigem Behistuni joonkirjutisi, kust Rawlinson sai kiilkirja tõlkimise mõtte. See osutus Pärsia kuninga Dareios I sõjaretke kirjelduseks.  See kuningas mängis tähtsat osa Jeruusalemma taasehitamisel Serubbaabeli ajal (Piiblis on Dareiose nimi Daarjaves Esra 5,6).

            Korsabadis tegi Botta huvitava leiu. Üks vanadest tekstidest, mida esimesena suudeti lugeda, paljastas tollase Assüüria kuninga nime, kes oli ehitanud Botta poolt leitud suure valitsuspalee. Tema nimi oli Sargon, kes väitis olevat vallutanud Samaaria. Kirjutises on lugeda: “Mina piirasin ja vallutasin Samaaria ja viisin 27290 inimest kaasa sõjasaagiks.” Sargon (722-705e.m.a.) on tänapäeval Assüüria valitsejatest kõige paremini tuntud.

            Victor Placeni poolt juhitud Prantsuse ekspeditsioon töötas suure eduga Korsabadis a. 1851 ja 1855. hiljem kaevas Chicago ülikooli poolt saadetud ekspeditsioon sellele lisaks veel Sargoni lossi osi ja leidsid tiivulisi härgi kujutavad skulptuure ning bareljeefe, mis kujutavad kõrgeid kuninga ametnikke, lahinguvaateid ja jahiretki. On tehtud ajalooliselt väärtuslikke leide, mille põhjal on koostatud kataloog Assüüria kuningatest riigi algaegadest kuni 8. saj. lõpul e.m.a. valitsenud Tiglat-Pileser III-ni. Need mitmed sajad kiilkirja kirjutisi sisaldavad tahvlid, mis leiti Ištari värava lähedusest, Nebukadnetsar II Baabülonist, on pärit umbes 595-570.a.e.m.a.. Pealinna paigutatud vangide toituga varustamise nimekirjal on näiteks järgmine nimi: “Jaukin, Jahudi maa kuningas”. See ei ole keegi muu kui Jojakin, Juuda kuningas (vt. 2. Kn. 25,27-30. Selles tekstis räägitakse Evil-Merodakist, Paabeli kuningast. Ajaloos nimetatakse teda ka Amel- Mardukiks. Ta oli Nebukadnetsari poeg ja järglane). See on jälle selline arheoloogiline leid, mis valgustab Piibli ajaloolist jutustust.

            Botta leiud ei sisalda ainult Sargoni nime, vaid ka Samaaria ja Iisraeli maade valitsejate nimesid, mis esinevad Assüüria kirjutistes “Omri maa” nime all, kuna Omri oli eriti võimas valitseja ning kuulus Iisraeli valitsejate dünastia rajaja. Kogu kristlikule maailmale oli suureks üllatuseks, kui leiti aastasadu tuiskliiva all peidus olnud kirjutisi, mis jutustavad Iisraeli pealinna  vallutamisest üle 25 sajandi tagasi. Varem oli sellest teatud üksnes Piibli kirjutiste põhjal. Botta leiud kinnitavad selles suhtes Piibli ajaloolist usaldatavust.


4 Piibliarheoloogia

            Viimane 20 sajand on avanud maailma ajaloos uue ajastu, mis jätkub ka meie käesoleval aastasajal. Inimest ei rahulda enam paljas traditsiooniline usk.  Soovitakse saada tõendeid kõigele sellele, mida varem on tõeks peetud. Inimeses peitub teadmisjanu, soov uurida tundmatut. See igatsus on tiivustanud tegema leide ja avastusi. Maakera peidetud saladusi on uuritud ja loodusteaduste alal on paljastunud üha uued imed.

            Ka möödunud aegade saladused pakuvad inimestele huvi ja nad püüavad luua pilti muistsetest sündmustest. Hea hariduse saanud järjekindla mõtlemisega harjunud teoloogid rakendasid teaduslikke meetodeid ka Piibli ajaloo uurimisel. Nad soovisid rohkem teada oma isade usust ja näha, kas see kannatab välja teaduslike uuringute proovi. Kuna varem käibelolevate dokumentidega oli vähe võimalusi Piibli ajaloolisi jutustusi  tõestada, olid kriitiliselt mõtlevad teoloogid valmis panema Piibli ajaloolise usaldusväärsuse  kahtluse alla. Nad hakkasid neid jutustusi üha enam pidama vaid vanadeks legendideks, müütideks ja rahvamuinasjuttudeks.

            Just nende kahtluste süvenemise ajal tekkis uus teadusharu -  Piibliarheoloogia. Selle eesmärk on muinasleidudest saada kinnitust Piibli ajaloole ja nii võta ära alus arvustajailt, kriitikutelt  teha kahtlusi äratavat vastutööd Piiblile. Uurijad reisisid Lähis-Itta ja hakati välja kaevama igivanu varemeid. Seal ei olnud maapealseid ajaloolisi mälestusmärke nagu Egiptuses, vaid ainult künkad, mida araablased nimetasid Tellideks.  Need  künkad peitsid endas möödunud aegade säilmeid ja kui neid  hakati mõistma, toetasid need täielikult Piibli jutustusi, milledesse oli juba üsna kahtlevalt suhtuma hakatud.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                          

5 Nimrudi leiud

            Kui noor inglise uurija Henry Layard a. 1845 sooritas väljakaevamisi muistses Nimrudi linnas, siis leidis ta mullalademete alt alabasterskulptuuri, mis kujutas inimpeaga tiivulist lõvi. Seegi leid on välja pandud Londonis Briti Muuseumis.

            Väljakaevamised Nimrudis kinnitavad Piibli jutustust. Nimrud osutub 1. Ms.10,11.salmis mainitud Kelahiks. Piibel jutustab ka Nimrodist: “Ta oli esimene valitseja maa peal, ta oli vägev kütt – ja tema riigi algus oli Paabel, Erek, Akkad ja Kalne Sineari maal. Sealt maalt läks ta Assuri ja ehitas Niinive, Rehobot-Iiri ja Kelahi.”

            Paabel, Erek ja Akkad on tänapäeval arheoloogiliste leidude põhjal hästituntud linnad ja need on olnud kahtlemata muistse kultuuri keskused.

            Nende vanadest asustuskeskustest öeldakse, et need on olnud Nimrodi riigi “algus”. Kiilkirjatekstis jagatakse maaala põhjapoolseks osaks, mida kutsutakse Akkadiks ja kus asuvad sellised linnad nagu Paabel (Baabülon) ja Akkad (Agadi).  Lõunapoolset osa kutsutakse Sumeriks ja seal on Ereki linn (muistne Uruk). Üks tähelepanuväärsemaist leidudest Nimrudis (Piibli Kelah) on “must obelisk”. Layard leidis selle a. 1846 Nimrudi suurest lossist. Seda Säilitatakse tänapäeval Londonis Briti Muuseumis. See on tahutud kõvast, mustast kivist ja sellel on viis rida reljeefe ning nekroloog obeliski igal neljal küljel. Pildid kujutavad eri kuningaid toomas makse assüürlasetele. Kui tekst tõlgiti, avastati suureks üllatuseks, et ühes osas jutustatakse Iisraeli kuningast Jehust, kes samuti maksis oma maksu see oli esimene teadlik tõend vähemalt ühe Piiblis kirjeldatud muistse Iisraeli kuninga olemasolust. Sellest päevast alates on ta ainus Juuda ja Iisraeli riigi esindaja, kellest on olemas pilt ja keda arheoloogid on leidnud. Tekst teatab: “Maks Jehult, Omri pojalt: hõbedat, kulda, kuldse vaagna, suure karika, kuldkruusi, saua kuninga käest ja viskoda sain ma temalt.”

            Käies Nimrudis, võib tänapäevalgi näha skulptuuride tükke ning võimsaid tiivulisi härgi ja lõvisid, mis omal ajal valvasid  palee sissekäiku. Need tiivulised loomaskulptuurid, nimega “Karabu” (assüüria vaste heebrea “keerub”), tõendab, et rahvas teadis keerubitest, kes valvasid teed elupuu juurde.

            Layard tegi oma leiu ligi 150 aastat tagasi ja palju jäi veel materjali kruusa ja kildude alla. Umbes sada aastat peale Layardi tegutses seal profrssor M.E.L. Mallowan  (1940 – 1951) . Tema leidude hulgas oli mälestusmärk, kus kuningas Assurbanipal II jutustab oma lossi ehitustööde lõpetamisest ja pidustustest, mida ta korraldas oma ametnikele ja linna elanikele. Kogu nädala jooksul pakkus ta rooga ja veini üle 69000 inimesele.

            See meenutab üht sarnast pidu, millest Piibel räägib ja mida kuningas Belsassar korraldas tuhandele kõrgemale ametnikule selle päeva eelõhtul, kui  meedalased ja pärslased vallutasid Babüloonia (Loe Tn.5.ptk.). Piiblis räägitakse ka kuningas Xerxese (Piibli Ahasverose) 180 päeva kestnud peost Suusas (vt.Estri 1,ptk.).


6  Elevandiluupale

            Leidude hulgas on ka kaunilt kujundatud elevandiluuplaate.            Paljudest olid vaid tükid järel. Need on omal ajal olnud seinte ja mööbli dekoratsiooniks. Seoses lossi hävimisega on need plaadid seintelt ja mööblilt lahti kistud ja ära viidud. Siiski on ka arheoloogid leidnud neid plaate või nende tükke sadade viis. Juba Layard leidis palju selliseid plaate, aga kellelegi ei tulnud mõttessegi, et need plaadid võiksid olla pärit Palestiinast ja et need olid kunagi ehtinud Iisraeli kuninga Ahabi kuninglikku lossi (Ahab oli Iisraeli põhjapoolse riigi 8. kuningas. Ta valitses 874 – 853a.e.m.a.. tema abikaasa oli Iisebel, Siidoni kuninga Etbaali tütar vt. 1,Kn. 16,4 – 5).

 Kui mõned aastad hiljem leiti samasuguseid plaate Samaarias sooritatud väljakaevamistel,  meenusid uurijatele Layardi tehtud  leiud. Suure hämmastusega tõdeti, et osa Samaarias leitud elevandiluust esemeist olid samasugused kui Iraagi Nimrudi leiud. Need Samaarias leitud elevandiluuplaadid näisid olevat pärit “Ahabi elevandiluupaleest” (vt.1.Kun.22,39).       

Ahabi palee oli niisiis kaunistatud nende plaatidega. A.722 e.m.a., kui assüürlased rüüstasid palee, eemaldati plaadid seintelt ja need ning osa mööblit viidi sõjasaagina Assüüriasse. See leid on selgitanud ühe raskestimõistetava koha Piiblis, kuna Kelahis, Mesopotaamias, on samuti leitud tükke, mis tõenäoliselt on pärit samast Samaarias asetsenud paleest. Need on ainult vahepeal kaunistanud   assüürlaste lossi.

Ei  peetud võimalikuks, et  elevandiluid  oleks olnud nii palju, et neid oleks kasutatud terve lossi ehitusmaterjalina. Seetõttu oletati, et Ahabi “elevandiluupalee” oli värvitud selles toonis värvainega. Teiste oletuste kohaselt arvati, et palee oli kaunistatud elevandiluuplaatidega. Nimrudis ja Samaarias teostatud väljakaevamised tunnistasid viimase teooria õigeks.

Kaunite kunstiteoste leidmine Ahabi ajast räägib tolleaegsest kunsti kõrgest tasemest. Ahab valitses vaid sada aastat pärast Saalomoni (900. a. e.m.a.), kui ehitati tolle aja suurim meistriteos, Jeruusalemma tempel.

Elevandiluust esemed, mis leiti, on tõendid palestiinlaste peenest kunstimaitsest Juuda ja Iisraeli kuningate ajal.




7 Leide Niinevest

            Umbes 2500 aastat tagasi kuulutas heebrealaste prohvet  Nahum, et Niinive saab “silmaimeks” (Nahum 3,6.). See prohvetikuulutus kõlas ajal, millal julm assüürlaste  võim valitses täies hiilguses. Oli aeg, millal Niinives kuuldi “rataste mürinal”, “kihutavaid hobuseid”, “vankrite rappumist”(Nahum 3,2).

            Tollal peeti Niinivet maailma keskuseks. Riik ulatus Pärsia ja Araabia asustamata aladelt kuni Vahemere rohelise rannikuni läänes, lõunapiiriks oli Etioopia ja põhjapiiriks Must meri.

            Näis uskumatuna, et selline võimas linn võiks hävida.  Nahum oli öelnud: “Siis põgenevad sinu juurest kõik, kes sind näevad ja ütlevad: “Niinive on hävitatud!””(Nahum 3,7).

            Aastal 612 e.m.a. hävitas Meedia ja Babüloonia ühendatud armee  linna. Need rahvad ise olid kannatanud aastasadu assüürlaste raudset haaret. Suure linna loss põletati, tempel ja kindlus hävitati.

            Umbes kakssada aastat pärast Niinive hävitamist marssis kreeklane Xenophon oma kümnetuhande “surematuga” pärast Kunoksa lahingut mööda Tigrise jõe kallast. Kui ta nägi imposantseid varemetehunnikuid, mis olid veel Niinivest järel ja tahtis teada tolle vana linna nime. Tõeline nimi oli täiesti unustatud ja kohalikud elanikud rääkisid, et need olla vana meedlaste linna Mespita varemed. Tundub uskumatuna, et paari sajandiga oli Niinive nimigi unustatud. Mõni aastasada hiljem kirjutas kirjanik Lucianus, et keegi ei teadnud Niinive asupaika.

            Nagu varem juba öeldud, hakati XIX sajandi kekpaiku, kui ateism sai Prantsuse revolutsioonist leviku jõu,  kahtlevalt suhtuma Piibli lugude tõepärasusse. Need kahtlused tegid küsitavaks ka Niinive kunagise eksisteerimise. Kaheldi, sest tundus võimatu, et Piiblis nii võimsana kirjeldatud maailmakeskus sai nii jäljetult kaduda, et nimegi ei meenutata. Loomulik järeldus oli, et kui üldse siis oli see mingi väike tähtsusetu armetu küla. Kuid Niinive leiti! See asetses Mosuli vastas kohal, kus Kujundziki ja Nebi Junuse künkad peitsid Niineve linna lossid, templid ja kultuuri.

            Paljud Briti muuseumi aarded on pärit Kujundzikist. Paljude huvitavate vaatamisväärsuste hulgas köidab tähelepanu kuningas Assurbanipali raamatukogu. Tuhandeid ja tuhandeid savitahvleid on välja kaevatud. Sargon I-le  kuuluv suur kuninglik loss nägi samuti päevavalgust. Sargon I valitses a. 722 – 705 e.m.a.. Tollest Assüüria kuningast räägib prohvet Jessaja (vt.Js.20,1). Sargoni poeg Sanherib oli tema järglane Assüüria troonil. Temast räägib ka Piibel (2.Kn.18,14-17; 19,8).

            Kruusa alt paljastus müür müüri järele, samuti tulid päevavalgele õued dekoratiivsete väravate, luksuskorterite, koridoride ja kambritega, kolmeosaline haarem ja terrassitorni varemed. Seal oli lugematuid skulptuure ja reljeefe, milles kujutati inimesi nende igapäevases tegevuses, sõjas ja jahiretkel. Seal leidus assüürlaste kunsti, majapidamistarbeid ja relvi. Pariisis Louvre’i muuseumis on suur kogu Niinivest väljakaevatud esemeid.


8 Raamatukogu

            Neil 30000-ndel kiilkirjatahvlil, mis leiti Assurbanipali raamatukogust, jutustatakse Assüüria kirjandusest ja ajaloost. Aastal 1872 jõuti nende dokumentide põhjal selgusele, et mesopotaamia rahvas tundis veeuputuse lugu peaaegu selle piibellikus vormis. Nendelt savitahvlitelt leiti ka selliste Piibli tegelaste nimed nagu Ahab ja Hiskija. Varem leitud ajaloolised allikad olid vaikinud sellistest Piiblis mainitud kuningatest nagu Sanherib ja Sargon. Piibli positsioon  tähtsa ajaloolise allikana sai uuesti kinnitust. Savitahvlitel kirjeldatud Niinive kuningas Assurbanipal (668 – 626a. e.m.a.) näib olevat rahuarmastavam kui tema eelkäija Sanherib. Kuigi talle rahulik, mugav elu näis meeldivamana, tuli tal siiski ka sõdida, mitte küll nii palju kui Sanheribil.

            Assurbanipali nimi on ajalookroonikas üsna erilisel kohal. See omab sära sellepärast, et ta asutas raamatukogu, mille sarnast teist kuskil ei ole. See annab praegugi võtme ligipääsuks kogu Assüüria ja Babüloonia kultuurile. Raamatukogu oli süstemaatiliselt koostatud. Osa savitahvleid oli kuningas ise hankinud. Tema suur harrastus näib olevat olnud koguda  võimalikult palju savitahvleid kogu suurendamiseks. Tema ametnikud liikusid riigi eri osades, kopeerides savitahvleid. Ühe mehe oli ta saatnud Babülooniasse järgmise ülesandega: “Kui oled saanud kätte selle kirja, võta endaga kaasa Sjuma, tema vennad Balatir ja Apla ja kunstnikud, keda sa tunned Borsippast, ja kogu savitahvleid nende majadest ja Ezida templist.” Ta lõpetab järgmiste sõnadega: “Katsu saada oma kätte hinnalised tahvlid, mille kiri ei ole assüüriakeelne, ja too need minu kätte.” (Fynd, forskare och forntidsgator II osa, lk.61.)

            Suurim osa tema raamatukogust on koopiad, mida ta oli valmistanud oma riigi kõigis osades. Palju haritlasi ja “hulk sekretäre” töötasid juhendite järgi. Nõnda lõi ta raamatukogu, kuhu keskendus kogu tolleaegse maailma tarkus, mis oli tugevasti segatud nõiduse ja ebausuga. Raamatukogus oli palju manamisi ja rituaale käsitlevaid tahvleid. Ei puudunud ka nõidumisega seotud arstiteaduslikud teosed. Oli filosoofiat, täheteadust, matemaatikat ja keeleteadust. Seal oli kuningate registreid, erilisi ajaloolisi üleskirjutisi, poliitilise iseloomuga märkmeid lossidest, isegi luuleteoseid, ilukirjandust, muinasjutte, laule ja psalme. Seal oli maailmakirjanduse esimene suur-eepos vaimustavast, aga samas ka kardetavast Gilgamešist – olendist, kelles olevat olnud kaks kolmandikku jumalast ja üks kolmandik inimesest.  


9 Suur linn

            Praeguses Mosuli linnas on umbes 150 000 elanikku, selle pindala ei ole suurem kui muistse Niinive varemete ala. Piibli teadet Niinive elanike arvust (120 000) prohvet Joona ajal ei saa järelikult pidada ebareaalseks.

            Piibel jutustab, kuidas Jumal saatis prohvet Joona meeleparanduse sõnumiga Niinive  elanike juurde hoiatusega, et muidu linn hävitatakse. Jumal ütles Joonale: (Joona 1,2) “Võta kätte, mine Niinivesse, sinna suurde linna ja jutusta sellest, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!”

            Edasi jutustatakse, kuidas Joona igasuguste seikluste järel saabub lõpuks Niinivesse ja hoiatab rahvast. Jumal oli öelnud Joonale, et linn on paheline ja et seal on palju “kurjust”. Kui “kuri” oli siis Niinive elanikkond?

            Arheoloogide ja kiilkirja uurijate töö tulemusena teame nüüd niipalju nende kahe valitseja, Sanheribi ja Assurbanipali ning nende järeltulijate elust, et võime öelda: see oli dünastia, kes harrastas terrorit ja harva suri keegi neist loomulikku surma; iga järgmine oli oma eelkäijast veelgi hirmsam, mille tõttu Niinive nimi sai tapmise, röövimise, vägivalla, häbi ja hirmu sümboliks.” (Fynd, forkare, och forntidskator,,II osas lk61.).

             Arheoloogilised avastused tunnistavad Jumala sõnad Joonale õigeks. Linn oli täis “kurjust”.

            Joona , kõige üle järele mõelnud, hoiatas niinivlasi Assüüria  valitseja Adad-Nirar III valitsusajal (810 – 787a.e.m.a.). Teatud faktid viitavad sellele, et tollel ajal toimus suur usuline uuendus. Polüteismist siirduti monoteismi. See uuendus kestis ainult lühikest aega ja peagi siirduti tagasi polüteismi. Tahame siiski rõhutada, et tõendid sellest usu-uuendusest prohvet Joona jutluse peale on puudulikud ja seepärast jätame selle küsimuse lahtiseks. On olemas siiski Piibli selge märge selle kohta, et Niinive elanikkond teostas usulise uuenduse. Kuninga poolt rahvale antud määruses on öeldud, et inimesed “pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!” (vt. Joona 3, 5-10)

            Piibel räägib, et selle linna elanike pöördumine lükkas edasi linna hävingu. Linn hävitati alles aastal 612.e.m.a.

            Nüüd on teada, et Niinive ei olnud üldse mingi väike külake või ainult fantaasia kujutlus, vaid tõesti maailmalinn, kuhu oli koondunud Assüüria riigi kultuur. Eelpool kirjutatu põhjal võime tõdeda, et Piibel on rääkinud tõtt. Joona raamat kirjeldab hästi lühidalt Niinive suurust ja tema ühiskondlikku positsiooni. Seda on arheoloogia suures osas kinnitanud.       
Make a Free Website with Yola.