Kesk-Babüloonia ehk Kassiidi periood (XVI-XII). Kesk-Assüüria periood (XV-XI).

Kesk-Babüloonia ehk Kassiidi periood (1595-1155).


Babüloonia ei suutnud kassiitidele vastu panna. Kassiidid vallutasid alguses Põhja-Babüloonia (või Põhja-Mesopotaamia), ja hiljem ka Lõuna-Mesopotaamia. Pärast seda valitsesid kassiidid Babüloonia üle veel ligikaudu 400 aastat, kuid hoolimata oma mitmesaja-aastasest valitsemisest ei toonud nad Babüloonia ühiskonna ajaloosse kuigi palju uut. Kassiidid omandasid babüloonia kultuuri ja samastasid babüloonia jumalaid omadega. Nad toonud tagasi Marduki ja tema naise Carpaniidi kujud, mille võtsid kaasa hetiidid a.1595. Nad ehitasid ja rekonstrueerisid templid Urukis, Uris jne. Olgugi et väljakaevamised Urukis näitasid teatavat omapära kassiidi ajajärgu babüloonia kunstis, oli kassiidi vallutuse kõige olulisemaks saavutuseks ometi asjaolu, et nende ajal hakati suurel hulgal kasutama hobuseid. Kuigi Babüloonias tunti hobuseid ka enne seda, oli neid siiski väga vähe; kassiidi ajastul aga oli hobuseid Babüloonias, nagu ütleb üks Hati kuningatest, “rohkem kui õlgi”. Kiilkirjas elas edasi mälestus hobuse idapoolsest päritolust: tema ideograafiline kujutus tähendab “mägede eeslit”, s.o. “idamaade eeslit”. Kõik muu aga jäi kassiitide ajal vana viisi ja mõnes asjas võis nentida isegi teatavat tagasiminekut. Tootmissuhted, mis olid kujunenud Babüloni dünastia viimaste esindajate ajal, jäid üldiselt muutumatult püsima. Õigus sõduriks saada oli ainult kassiidi rahva liikmeil. Babüloonia talurahvas ja linnade vaba elanikkond kaotas lõplikult vastupanuvõime, sest nad ei saanud enam olla sõdurid. Riigivõim oli nõrk, kassiitide juhid valitsesid iseseisvalt Babülonis, Nippuris, Sipparis jne. Selle tõttu oli ka Babüloonia erikaal II a-nde teises poolel rahvusvahelises poliitikas äärmiselt väike. Kassiidid ei võtnud peaaegu üldse osa võitlusest, mis toimus hegemoonia pärast Egiptuse, Mitanni ja Hati riigi vahel. Kõik Hati riigi katsed kiskuda sellesse võitlusesse Babülooniat jäid asjatuks. Hiljem Babüloonia muutus isegi täiesti sõltuvaks oma endisest kolooniast Assüüriast. Assüüria, kukutanud Põhja-Mesopotaamias Mitanni riigi ikke, alistas andale kuningas Assurballiti ajal (XIV) ajutiselt Babüloonia. Et Babülooniasse suhtuti tol ajal põlglikult, seda kinnitab asjaolu, et Egiptuse kuningas keeldus naitmast oma tütart kassiidi valitseja Kadašman-Enlil I-ga. Saanud eitava vastuse,  alandub valitseja-kassiit niikaugele, et palub endale saata ükskõik milline egiptlanna: “On palju ilusaid naisi <Egiptuses>, saada mulle üks nendest, sest kes siis võiks öelda, et "see ei ole kuningatütar"?”. Kassiidi kuningas on päri avaliku pettusega, et kas või abielu teel näilise Egiptuse kuningatütrega tõsta oma tähtsust.
Kassiidi perioodi lõpp oli täis ägedaid võitlusi Assüüria vastu XIII sajandil. Assüüria kuningas Tukulti-Ninurta I vallutas Babüloonia, võttis kassiidi kuninga  vangi ja võttis kaasa Babüloni kaitsja-jumal Marduki kuju (nagu hetiidid 1595). Aga võitluses Assüüria kuningate vastu toetas kassiidi ülikkonda Assüüria ülikkond. Viimane tegi 1208 aasta paiku lõpu assüüria vallutaja Tukulti-Ninurta I võitudele ja elule. Aga sellest hiljem. Eelamlased XII s. keskpaiku tungisid Babülooniasse, riisusid templeid, vangistasid viimase kassiidi kuninga (Ellil-Nadin-Ahhe) ja võtsid isegi kaasa Marduki kuju. Babüloonia asevalitseja oli Eelami “soosik”, kaitsealune. Siis hakkas võitlus Eelami vastu, eriti Isini linnas. Babüloonia hakkab tugevnema ja XII. sajandi lõpus oli isegi Babüloonia õitseng: kuningas Nebukadnetsar I (Nabukudurriucur, 1126-1105) –  teise Isini dünastia kõige väljapaistvam kuningas (II Isini dünastias oli 11 valitsejad, kõik need valitsesid ~ 43 aastat, aga üks nendest, Nebukadnetsar, ~21...), hiljem – Babüloni kuningas. Nebukadnetsar I-le tuli võidelda  nii assüürlastega kui ka elamiitidega. Ta andis tõsise hoobi Eelamile, see oli Der’i kindluse lähedal (kaardid NN 4,6). Babüloonlased tungisid Eelamisse ja pärast seda Eelam ajutiselt kaob ajaloo allikatest: seda riiki ei mainita üldse 3 sajandit (kuni a. 821)... Nebukadnetsari järglane Marduk-Nadin-Ahhe tungis Assüüriasse, riisus templeid ja võttis kaasa mõned jumalate raidkujud. Aga juba XI sajandi keskpaigast tungisid aramealased Babülooniasse ja Assüüriasse ja üks aramea juhtidest usurpeeris koguni kuningatrooni.
Aramealased – semiidi rändhõimuliit, kes II a-el (XIVs.) tungis Araabiast Süüria steppi (nende algkodu oli Araabia poolsaar), XII-II s.Põhja-Süüria steppidest – Süüria ja Mes-a viljakaile aladele. XI.-VIII. sajanditel moodustasid nad mitu väikest riiki, kes võitlesid Iisraeli ja Assüüriaga. Süürias oli tähtsaim aramea keskus Damaskus. Aramea keel kuulub läänesemiidi keelte hulka ning on lähedases suguluses heebrea ja foiniikia keeltega,  teatav sarnasus on tal araabia keelega. Aramea kirjas kasutakse foiniikia tähti (tõestatud, et juba 3000 aastat tagasi (~1000 eKr). Aramea hõimude ekspansiooni ja muudel põhjustel levis aramea keel laiale alale: assüürlased saatsid aramealasi hulgaliselt sundasumisele, aramea keelt kasutasid kaupmehed. I a-ndel oli ta kõnekeeleks Mesopotaamias, hiljem – kantseleikeel Pärsia riigi lääneosas.
VIII sajandi lõpul aramealased kindlustasid ennast lääne ja põhja Babüloonia piiridel.
Kesk-Assüüria ajajärk (II. aastatuhande teine pool, XV.-XI. ss.).
See periood algab sellega, et Assüüria püüab taastada oma rahvusvahelise seisundi diplomaatiliste vahenditega. XV sajandil olid Assüüria peamised vaenlasteks Mitanni ja Hati riigid ning Babüloonia. Egiptus aga muutus tol ajal Assüüria sõbraks (“vanem vend”). Egiptuses  valitsesid Uue-Riigi vaaraod Juba pärast vaarao Thutmosis III võidukat sõjaretke Aasiasse saadab Assüüria talle kalleid kingitusi. Mitte ainult Assüüria, vaid ka Mitanni ja Hati riigid ning Babüloonia on Egiptuse “vennad”, aga “nooremad vennad”, sest peavad kogu aeg saatma annetusi ja kingitusi. Järgmiste Egiptuse vaaraode ajal (Thutmosis III, Amenhotep II, Thutmosis IV, s.t. XIV sajandil) selline olukord jätkub. Varao Amenhotep III ja tema poja Amenhotep IV (hiljem – Ehnaton) ajal valitsesid Assüürias Assur-Nadin-Ahhe I ja Assuruballit I, kelle ajal toimub Egiptuse ja Assüüria vahel saadikute ja annetuste-kingituste vastastikune vahetus. Egiptus ja Assüüria peavad läbirääkimisi, mis ärritab Babüloonia ja Mitanni riike. Kuningas Assuruballit võttis endale esimesena Assüüria kuninga tiitli (šarru). Ta lõi Mitanni riiki ja vabastas Assüüria täielikult sõltuvusest oma läänenaabrist.  Ta suunas oma löögid põhjapoolsete rahutute suguharude vastu (Nairi, Alše/Alši?) ja kindlustas sealgi oma piirid. Assuriballit alistab oma mõjule Babüloonia (seal istub troonil Assüüria “soosik”, kaitsealune). Assuruballit on kirjavahetuses Egiptuse võimsa vaaraoga kui võrdne võrdsega ja sugugi mitte nii, kui kassiidi kuningas, kes palus endale saata ükskõik milline egiptlanna... Assuruballiti järglased jätkasid tema tööd. Niiviisi tekib XIV sajandil Vana-Ida maailma ida-äärel suur sõjariik, mis ühendas endas Tigrise keskjooksu oru, osa Babülooniast ja mõned osad Lääne-Mesopotaamiast. (või nii: XIII s. hävitas Assüüria Mitanni ja tõusis esmakordselt suurrigiks, mis hõlmas kogu Põhja-Mesopotaamia). XIII s-l esineb Assüüria juba tugeva sõjariigina. XIII sajandil saavutas Assüüria suurima õitsengu (see oli vist juba neljas Assüüria õitseng). Selle sajandi (~1307 – 1208) kuningad: Adad-nerari I, Salmanassar I ja Tukulti-Ninurta I. Salmanasar I andis Hati riigile kohutava löögi, kusjuures umbes viisteist tuhat vangi torgati otsekohe pimedaks. See võit tegi ühtlasi lõpu Mitanni olemasolule, keda hetiidid asjatult püüdsid abistada. Salmanasar alistas ka mitmed (~10)Urartu suguharud, kes elunesid maa-alal põhja pool Assüüriat. Tema poeg Tukulti-Ninurta I viis lõpule Assuruballiti poolt alustatud ürituse. Tema ajal jõudis Assüüria riik II a-ndel oma arenemise tipule. Ta kindlustas riigi idapiirid ja teostas sõjaretki põhja, Nairimaadesse. Nagu ma juba jutustasin, Tukulti-Ninurta I vallutas Babüloonia, võttis kassiidi kuninga  vangi ja võttis kaasa Babüloni kaitsja-jumal Marduki kuju. Alistanud Babüloonia, avas ta hetiitide võitmisega Assüüria ja Babüloonia kaubandusele tee Vahemere äärde. Asjatult püüdis Hati kuningas Põhja-Süüria Amurru riigiga lepingut sõlmides sulgeda assüüria kaupmeestele pääsu läände. Oma sõjalistest edusammudest joovastatuna püüdis Tukulta-Ninurta murda Assüüria ülikonna vägevust. Selle poliitika tulemuseks oli ülikute mäss, mis lõppes kuninga surmamisega. Rahutused kestsid ka pärast seda. XII sajandil Assüürial on jälle ajutine langus.
Sisevõitlus toimus Ees-Aasia hegemoonia pärast Babüloonia vastu peetava võitluse taustal. Mõned hiilgavad võidud Babüloonia üle langesid Assüüria osaks II a-nde viimase suure Assüüria kuninga Tiglatpilesari I ajal (või Tiglatpalasar, 1115-1077). Tema valitsemisaeg on teine Kesk-Assüüria õitseng ja viies Assüüria õitseng. Tema sõjakäigud (ainult läände ja edelasse: Põhja-Süüriasse ja Põhja-Foiniikiasse ta tegi ~ 40 sõjakäiku, aga veel olid teised – Väke-Aasia kagu ossa, põhja poole - Naiirimaale) avasid talle tee Vahemere äärde. Siin, mererannikul, võttis ta vastu vaarao kingitusi. Võitluses Babülooniaga sai ta lõpuks jagu oma vastasest, kuid tema edu oli Assüüria II a-nde sõjariigi luigelauluks. Pärast Tiglatpilesar I-st langeb Assüüria vägevus paratamatult. See on seotud aramealastega, kes II a-nde lõpul tungisid Süüria ja Mesopotaamia aladele (XII. l. ja XI. a.). Aramealsed assimileerusid Mesopotaamia elanikutega (babüloonlaste-, assüürlaste- ja mitannilastega). Alates XI keskpaigast Assüüria “kaob ajaloost” ja see kestab umbes 150 aastat (või isegi 200). See oligi Kesk-Assüüria perioodi lõpp. II a-nde keskpaigast IX s-ni oli Assur Assüüria pealinn, hiljem kultusekeskus. Arheoloogilistel kaevamistel on avastatud kahekordsed linnamüürid, paleede ja templite varemeid ning väärtuslik kiilkirjatekstide kogu, seal leiti Assüüria seadustekogu ja eraõiguslikke dokumente. Nende materjalide põhjal võime otsustada, missugune oli Assüüria ühiskond II a-l ja millised sotsiaalsed muutused temas toimusid alatiste sõdade tagajärjel, alates Assuruballit I valitsemist XIV s-l kuni XI sajandini. Seaduste meie ajani säilinud osa on pühendatud peamiselt perekonnaõigusele, täpsemalt öeldes naise seisundile perekonnas. Assüüria naine oli täiesti “mehe kätes”. Naine oli tegelikult ori, sest tal ei olnud mingit õigust perekonna varandusele. Seda seisukohta illustreerib hästi järgmine seaduse paragrahv: “Ori või naisori, kes on saanud kellegi mehe naise käest midagi, kuulub karistamisele. Orjal või naisorjal tuleb ära lõigata nina ja kõrvad. Varastatud vara peavad nad täiel määral tasuma. Mees aga võib naisel ära lõigata mõlemad kõrvad. Aga kui ta ei lõika oma naisel mõlemaid kõrvu, siis ärgu ta lõigaku nina ja kõrvu ka võõral orjal või orjataril”. Seadusest selgub, et kõik, mis majas leidub, on üksnes mehe omand. Kõik seadused, mis räägivad naisest, on sihitud tema vastu. Mees muutub karistatavaks isikuks alles siis, kui ta teeb liiga võõrale naisele, ja karistatavaks ainult seepärast, et rikkus võõra omandiõigust. Kõik karistused naistele olid erakordselt julmad. Naine, kes tekitas mehele ravitava kehavigastuse, kaotas sõrme; kui ta aga saatis korda parandamatu kehavigastuse, siis torgati tal välja mõlemad silmad. Vaba naine tohtis tänavale minna ainult kaetud näoga. See oli tema õigus ja kohus. Sellest olid vabad ainult prostituudid ja naisorjad. Kui tabati kaetud näoga naisori või prostituut, kes seega esineb vaba naisena, siis selle eest oli nähtud ette niisugune karistus: nad said viiskümmend kepihoopi ja nende pead valati tulise asfaldiga. Iga vaba inimene, kes kohtas prostituuti või naisorja kaetud näoga, oli kohustanud viima ta otsekohe kohtu ette. Kui aga vaba mees ei viinud teda kohtusse, siis tuli teda ennast selle eest karistada: ta pidi saama viiskümmend kepihoopi, sellise mehe ülesandja aga omandas tema rõivad. Sellele aga, kes säärast meest üles ei anna, tuli kõrvadesse teha augud, neist läbi tõmmata nöör ja see kukla taha kinni sõlmida. Peale selle pidi ta tegema säärast musta tööd, mida harilikult tegid ainult kuningaorjad. Vaba naine tänaval ilma meheta või palja näoga...  Väga iseloomulik on seaduse üks artikkel, kus on loetletud kõik karistused naistele, kes, olles abielus, saatsid korda kuriteo oma mehe või mõne teise mehe suhtes: “Peale kõige selle on mehel õigus lüüa oma naist, kiskuda tema juukseid, ja vigastada tema kõrvu, ja selle eest ei saa ta mingit karistust”. Sumeri ja Babüloni seadused olid ikka pehmem... 


Babüloonia

Allikas: Vikipeedia

UUS-BABÜLOONIA RIIK

7. saj eKr lõid babüloonlased Asüüria riigist lahku ja purustasid liitlasvägede abiga nende riigi. Riigi kuulsaim valitseja oli Nebukadnetsar II. Babülooniast sai üks uhkemaid ja kuulsamaid linnu üldse. Sinna rajati mitmeid suurejoonelisi ehitisi ja kaubandus edenes hästi. Üks tähtsamaid ehitisi, mis Babülooniasse rajati olid Babüloni rippaiad. Pärimuse järgi ehitas need kuninganna Semiramis. Tegelikult rajas rippaiad Nebukadnetsar II 6. sajandil e.Kr. oma naisele Amytisele, kes igatses roheluse ja künkliku maastiku järele. Lopsakate aedade kastmiseks kasutati Eufrati jõe kanaleid. Linnas kerkis esile ka peajumala Marduki tempel, mida hakati kutsuma ka Paabeli torniks. Sellega kaasneb ka legend Paabeli segadusest. Nebukadnetsar II korraldusel laastati Jeruusalemm ja hävitati Jahve tempel. Juute prooviti hävitada (genotsiid). Nad pagendati Mesopotaamiasse, kus algas Paabeli vangipõlv. Baabüloni linna peaväravaks oli jumalanna Ištarile pühendatud värav, mis oli valmistatud sinistest glasuuritud tellistest

II aastatuhande lõpuks segunesid Babüloonia vallutanud kassiidid pärismaise rahvastikuga. Samal ajal tulid Araabiast kaldealased, kes ihaldasid Babülooniat oma võimu alla saada. I aastatuhande alguses toimus kaldealaste ja assüürlaste vahel palju võitlusi Babüloonia pärast, kuni aastal 626 e.m.a. kuulutas kaldea päritolu Assüüria väepealik Nabopalassar end Babüloonia kuningaks. Nabopalassar moodustas liidu meedlastega ning hävitas Assüüria riigi. Assüürlased taandusid Eufrati jõe äärde ning asusid Karhemiši, kus nad panid Egiptuse abiga veel mõne aja vastu. 605. aastal toimus sõjaline kokkupõrge kaldealaste ja meedlaste ning assüürlaste ja egiptlaste vahel, mille tulemusena vallutati Karhemiš ning Assüüria riik lakkas olemast. Selles lahingus oli kaldealaste väejuhiks juba Nebukadnetsar, Nabopalassari poeg. Assüüria riik jagati peale purustamist Meedia ja Babüloonia vahel. Meediale jäi maa-ala Mesopotaamiast põhja pool ning Babüloonia sai lõunapoolse osa. Nebukadnetsar valitses aastail 604-562. Peale Assüüria purustamist asus ta kindlustama endale Süüriat ja Foiniikiat, puudutamata ei jäänud ka Juuda. Aastal 597 vallutati ja rüüstati Jeruusalemm ning kuningas ja suurem osa jõukast elanikkonnast viidi Babülooniasse; valitsema määrati vangistatud kuninga vend. Juuda riik hävis lõplikult aastal 586. Nebukadnetsar püüdis laiendada oma võimu ka lääne suunas. Tal õnnestus egiptlased Aasiast välja kihutada, kuid Egiptusesse endasse ei suutnud ta tungida. Kõigi nende vallutuste tõttu suurenes Babüloni kaubanduslik tähtsus ning peale Foiniikia ja Palestiina vallutamist muutus ta tähtsaimaks kaubanduskeskuseks ning suurimaks ja rikkaimaks linnaks.

Sisukord

[peida]

Babüloonia majanduskorraldus

Babüloni muutumisest suureks majanduslinnaks said alguse ka spekulatsioonilised kaubamajad, mille tegevust võib jälgida mitme sajandi vältel. Tähtsaim neist oli Egibi poegade ja tema järeltulijate kaubamaja, mille tegevus oli väga laialdane – nad laenasid raha kuningakojale, kõrgeile võimukandjaile ja suurnikele, väikekäsitöölistele ja maavaldajaile ning sellega alistasid nad oma võimule pea kõik tolle aja ühiskonnakihid. Samuti ostsid nad suuri maavaldusi, rajasid töökodasid ning kaubitsesid isegi naistega. Egibi kaubamaja püsis alates Nabopalassari valitsemisajast kuni Pärsia ajajärguni V sajandil, kuid ka siis ei vähenenud tema tähtsus. Spekulatsiooniliste kaubamajade operatsioonid ulatusid ka väljaspoole Babüloonia piire kuni idapoolse vahemerealani.

Spekulatsioonilised kaubamajad olid samal ajal ka orjaomanikud. On teada, et Egibi kaubamaja esindajal oli üle saja orja. Samuti on tekstidest teada, et eraisikute käsutuses oli kümneid orje majapidamise kohta. Orjus oli tunginud kogu Babüloonia majandusellu, kuid kuna see haaras aja jooksul üha suuremal hulgal uusi tootmisalasid, siis toimus muutusi ka orjade seisundis – orjapidajad hakkasid taipama, et neile on kasulikum, kui ori töötab omal algatusel ja maksab neile renti, kui sundida teda töötama peremehe majandis või välja üürida. Nii kujunes välja rendiorjus. Isandale makstav "andam" (termin, mida kasutati niihästi orjarendi kui ka Babülooniale alluvate riikide rahaliste kohustuste tähenduses) võrdus viiendikuga orja hinnast, ehk 12 seekliga aastas. Hilise Babüloonia ajastul hinnati orja väärtust ühele miinile ehk 60 seeklile. Rendiorjuse puhul oli orjal iseseisev majapidamine ning omand, mida võib rooma terminit kasutades nimetada pekuuliumiks. Huvitaval kombel võisid pekuuliumi koosseisu kuuluda isegi orjad. Rendiorjad osutusid nii kasulikuks, et isandad saatsid sageli noori orje käsitööliste juurde õppima, määrates kindlaks, mitme aastaga peab käsitööline orja välja õpetama. Vastutasuks töötas ori peale väljaõpet käsitöölise juures teatud aastad, mis olid samuti kindlaks määratud isanda ja käsitöölise vahelises lepingus. Orjad võisid olla ka töökodade omanikud ja tegeleda ka kaubandusega. Nii mõnedki hilise Babüloonia ajastu orjadest olid kaubandusettevõtete ja rahavahetusäride omanikud. Sellisel juhul pidid orjad omama tegevusvabadust, s.t. nad pidid olema õigusvõimelised isikud. Ongi teada, et orjad esinesid oma isandate täieõiguslike esindajatena igasugustes tehingutes. Veelgi enam, orjad võisid võtta võlgu, pannes tagatiseks oma pekuuliumi ning samuti võisid nad vabadele inimestele laenu anda. Oli ka juhtumeid, kui ühe isanda orjad käisid üksteisega kohut või lõid omavahel seltsingu. Tehinguid võidi sooritada mitte ainult orjade vahel, vaid ka oma isandaga. Orjad võisid olla maavaldajad ja rentida maad, kusjuures rentijateks olid sageli orjapidajad ise. Suurte maavalduste korral võisid nad määrata ka orja nende valduste valitsejaks.

Peale orjanduslike eramajandite toimisid Babüloonias ka suured orjanduslikud kuninga- ja templimajandid, kus orjad olid kui inventar, mida anti üle mõnele rentnikule või käsitöökojale. Samas oli aga ka orje, kel olid säilinud teatavad õigused ning kes seisid seega tavalistest orjadest kõrgemal. Üldiselt muutus hilises Babüloonias domineerivaks majandusharuks eramajandus, mis kindlustus isegi seni kättesaamatus harus, nimelt irrigatsioonisüsteemis. Eraisikud, kes olid arvatavasti kaubamajade esindajad, laiendasid irrigatsioonivõrku ning said sel moel õiguse võtta osa irrigatsioonimajanduse juhtimisest. Kaubamajadest ning kanalite omanikest muutusid sõltuvateks maaharijad, kes pidid nüüd maksma renti kanalite vee kasutamise eest. Tänu sellele tugevnes Babüloonias eravalduslik majandus. Kõik see muutis talupoega olukorra veelgi raskemaks ning üha enam kasvas suurorjapidajate tähtsus, kes omasid suuri maavaldusi ning olid suurte ettevõtete, töökodade ja orjade peremehed. Tekkis palju puruvaeseid inimesi, päevatööst elavaid kehvikuid ja võlaorje, kes sõltusid täielikult oma isandatest. Sel ajal tugevnes veelgi antagonism vaeste ja rikaste vahel. Olukord templites oli samasugune – preesterkond omas maavaldusi ja töökodasid, milles kasutati orjatööd. Valitseva ülemkihi tasemel olid ka kaldea sõdurid, kes astusid tihedasse kontakti Babüloonia valitseva klassiga, olles seega preesterkonna ja kaubamajade kuulekaks relvaks.

Nebukadnetsari ehitustegevus

Babüloonia ei saanud unistada suureulatuslikust vallutuspoliitikast, olles selleks hoolimata kõigist senistest vallutustest liiga nõrk. Võit Assüüria üle saavutati pigem meedlaste kui enda jõududega. Selsamal põhjusel piirdus Nebukadnetsar egiptlaste väljaajamisega Aasiast. Meedlaste abiga oli Nebukadnetsar vallutanud kogu Süüria Vahemerest kuni Egiptuse piirideni ning käis tihedalt läbi idapoolsete maadega. Kuid Meediast võis iga hetk saada vaenlane ning seepärast alustas Nebukadnetsar kindlustesüsteemi ehitamist, mis pidi Babülooniale tagama julgeoleku välisrünnakute vastu. Valminud kindlused olid nii grandioossed, et hiljem pidurdasid Pärsia kuninga Kürose sissetungi Babülooniasse pea kümne aasta võrra.

Eriti palju tähelepanu pühendas Nebukadnetsar Babülonile, mis muutus oma aja kohta esmaklassiliseks kindluseks. Ümber linna ehitatud müürid olid 50 kuninga küünart (u 25 m) laiad ning 200 küünart (u 100 m) kõrged. Ümber müüri kaevatud vallikraavi mullast põletati telliseid, millest ehitati müürile ühe rõduga tornid. Müüris oli ümberringi 100 väravat, mis olid valmistatud üleni vasest, vaskpiitade ja põikpuudega.

Linnas eneses toimus samuti aktiivne ehitustöö. Kõige majesteetlikum ettevõtmine oli jumalanna Ištarile pühendatud värav, mis oli ilustatud mitmevärvilistest glasuuritud tellisest reljeefidega ning kust sai alguse tänav, mida mööda toimusid protsessioonid Marduki templist. Peale selle püstitas Nebukadnetsar Babülonis ligi 40 templit. Oma lossis lõi ta kuulsad rippuvad aiad, ühe seitsmest maailmaimest. Aedade aluseks olid lossi aitade võlvid. Legendi järgi lõi Nebukadnetsar aiad oma abikaasale, Meedia kuningatütrele, kes tundis igatsust oma kodumaa mägede järele. Kreeka historiosoofia vahetas ta ära Assüüria kuninganna Semiramisega (Samurammat), kelle järgi aiad hiljem ka oma nime said.

Nebukadnetsar taastas palju templeid, mis olid kannatada saanud Assurbanipali sõjas Samaššumukini vastu ning eriti luksuslikult ehitati üles jumal Marduki suurtempel. Arvatavasti oli seesama ehitis aluseks Piibli müüdile Paabeli tornist. Babüloni vangi sattunud heebrealased võisid templi ehitamisest osa võtta ning kuna nende kodumaal ei olnud tavaks püstitada nii suuri ehitisi, siis näis neile, et templi torn pidi otsapidi ulatuma taevasse. Babüloni preestrite teoloogilise kontseptsiooni järgi pididki tsikuraadid ühendama taevast ja maad. Juudid olid veendunud, et see jumalat teotav üritus ei õnnestu. Samuti on Paabeli legend mõjutatud ka juutide muljetest, sattudes linna, mis oli maailma keskuseks. Babüloni tulid kokku inimesed kõikvõimalikest maadest ning selle tänavail võis kuulda kõige erinevamaid keeli – siin elasid babüloonlased, iraanlased, heebrealased, egiptlased, elamiidid ning paljud teised. Kõik see võis näida heebrealastele, kes olid pärid enam-vähem homogeensest ühiskonnast, keeltesegadusena ning jumala nuhtlusena.

Preesterkonda ja Babüloni varakat elanikkonda rahuldas Nebukadnetsari ehitustegevus. Samal ajal võimaldas liit Meediaga valitseda kogu Süüriat ning avas Babüloni kaupmeestele teed idamaadesse. Nebukadnetsar, nagu tema isa Nabopalassargi, oli täiesti sõltuv Babüloni preesterkonnast ning seega oli loomulik, et ta arvestas täielikult valitseva klassi huvidega. Kuna Nebukadnetsar oli kaldea päritolu, siis allus kaldealaste sõjavägi valitsevale klassile. Hiljem püüdsid kaldealased küll üles tõusta, kuid said lüüa.

Nebukadnetsari järeltulijad

Peale Nebukadnetsari surma 561. aastal sai troonile tema poeg Avel-Marduk, kes püüdis ajada iseseisvat poliitikat. Toetudes kaldea sõjajõududele, püüdis ta alguses laiendada Babüloonia vallutusi ning on võimalik, et juudalased saadeti tagasi Palestiinasse selleks, et Egiptuse vallutamise ajal neilt tuge leida. Kuid sellise poliitikaga tekitas Avel-Marduk valitsevas klassis rahulolematust, kuna see nõudis ohvreid just neilt. Kuna ta ei olnud ka preestrite ees kuigi alandlik, erinevalt oma isast ja vanaisast, lõppes Avel-Marduki valitsusaeg tema surmamisega.

Preesterkonna tahtel sai troonile Nebukadnetsari elatanud väimees Neriglissar. Peale tema peatset surma hakkas valitsema tema poeg Labaši-Marduk, kelle valitsemisajal puhkesid maal uuesti rahutused, mis olid tingitud võitlusest kaldea sõjaväe ja Babüloonia valitseva klassi vahel, kes lõpuks taaskord võitis.

Aastal 555 sai troonile kuningas Nabuna'id (Nabonid), kes lubas jätkata Nebukadnetsari poliitikat ning loobuda oma eelkäijate valitsemisviisist, s.t. ajada iseseisvat poliitikat. Sellest hoolimata osutus ta oma valitsemisaja lõpul (538 e.m.a.) Babüloonia valitsevale klassile ebameeldivaks, kuid seda pigem raskete asjaolude kui lubaduste murdmise pärast.

Kohe pärast troonilesaamist hakkas Nabuna'id taastama vanu templeid Babüloonia linnades ja ka Põhja-Mesopotaamias. Järgnevatel aastatel taotles ta usundlikku tsentraliseerimist, mis tähendas Babüloni muutmist kogu Babüloonia tsentrumiks. Nabuna'id kogus kõik kohalike linnade jumalad Babüloni, mis tähendas linnvaldkondade iseseisvuse hävitamist. See reform pidi tugevdama Babüloni tähtsust, kuid põhjustas hoopis preesterkonna meelepaha. Koos kohalike jumalate kultuse ülekandmisega Babüloni kaotas provintside preesterkond ühtlasi ka oma sissetulekud. Samuti ei olnud teatav osa Marduki Babüloni preesterkonnast rahul sellega, et kohalike jumalate näol olid Mardukile tekkinud võistlejad.

Uus-Babüloonia riigi langemine

Pärast Nebukadnetsari surma katkestas Meedia liidu Babülooniaga ning Meedia sõjaväed hakkasid tungima piirkondadesse, mis kuulusid Babüloonia riigi koosseisu või olid talle alluvad. Nabuna'idil ei olnud piisavalt jõudu, et vastu panna ning seega kaotas Babüloonia kõik oma välisvaldused. Pärsia kuninga Kürose võit meedlaste üle lükkas edasi Babüloonia langemise, kuid pärslased jätkasid Babüloonia valduste ülevõtmist ning kaldealaste sõjavägi ei saanud nendest jagu. Kõige selle tõttu hakkasid Babüloonias endas tekkima liikumised, mis tervitasid võõramaist kuningat. Pärsia väed hakkasid läbi lõikama Babüloonia kaubateid nii idas kui läänes. Nabuna'idi katse avardada Babüloonia kaubateevõrku sõjaretkega Araabia naabermaadele ei andnud erilisi tulemusi. Kokkuvõtlikult oli Babüloonia kaubanduslikele ringkondadele kasulikum saada Pärsia koosseisu ning selles peitub ka Babüloonia langemise peamine põhjus.

Babüloonia varakate klasside kõrval unistasid Pärsia vallutusest ka võõramaalastest asunikud, nagu juudalased, foiniiklased ja süürlased. Juutidel ning juuda preesterkonnal tekkis koguni legend, mille järgi saab paganast kuningas Küros messiaks. Sel moel kujunes olukord, kus pea kogu Babüloonia elanikkond ootas Pärsia võitu Babüloonia üle ning aastal 539 vallutaski Pärsia kuningas Küros Babüloni.



Vladimir Sazonov: küüditamine, isikukultus ja despotism Lähis-Idas (24)

17.04.2011 13:01 Postimees.ee Vladimir Sazonov, orientalistikateadur

Lähis-Idas toimuva mõistmiseks tuleks meil tunda selle piirkonna minevikku, valitsemistavasid ja liidreid. Tänapäeva diktaatorite eel­käijaist kirjutab Tartu Ülikooli orientalistikateadur Vladimir Sazonov.

Viimased sündmused Lähis-Ida poliitilisel maastikul on näidanud, et selles regioonis on olukord muutunud väga keeruliseks ning toimub araabia regiooni destabiliseerumine. Mida toob tulevik? Võimalikke arengustsenaariume on mitu.

Hiljuti kirjutas Eerik-Niiles Kross Postimehes küüditamisest Eestis 1949. aastal («Lugu tiibklaverist ja edasikestmisest», PM 25.03), mainides ka assüürlasi kui küüditajaid. Seoses sellega, et ta mainis Assüüriat, tekkis minul kui as­sürioloogil soov natukene süvendatult analüüsida küüditamist Lähis-Idas.

Küüditamispoliitika sai alguse iidsetel aegadel just Lähis-Idast. Isikukultus kui üks totalitarismi nähtusi on sama vana kui küüditamine või isegi vanem. Siis kui kerkisid esile esimesed despootlikud monarhiad idamaades, tekkis ka isikukultus ja just siis hakkasid despootlikud valitsejad rahvaid küüditama.

Küüditamist on mitmed diktaatorid Lähis-Idas, aga ka mujal Aafrikas, Euroopas ja Aasias tänapäeval kasutanud kui riiklikku poliitikat. 20. sajandil rakendasid eriti jõhkrad režiimid küüditamispoliitikat, muu hulgas NSV Liidus, Kolmandas Reichis, Hiina Rahvavabariigis, Punaste Khmeeride valitsemise ajal Kambodžas jne.

Deporteerimist seostatakse tavaliselt lähiajalooga, kuigi tegelikult on tegu väga arhailise nähtusega inimkonna ajaloos. Küüditamist rakendati juba muistses Lähis-Idas – sh eriti Assüürias ja Babüloonias (kaks viimast asusid tänapäeva Iraagi aladel).

Kuigi meil on hulgaliselt näiteid küüditamistest uuel ajal, keskajal ja ka antiiksest Kreekast ja Roomast, samuti muistsest Hiinast, sai see alguse hoopis Lähis-Ida kultuuriruumist, oli seal üsna levinud nähtus juba 3000–4000 aastat tagasi nagu ka hiljem keskaegses araabia maailmas, mongolite ajal ja seejärel ka Ottomani impeeriumis.

Saddam Hussein (valitses Iraagis 1979–2003), Baathi partei liider ja Iraagi ainuisikuline despoot, meenutas oma käitumise ja elustiili poolest paljuski muistseid Assüüria, Babüloonia despootlikke kuningaid.

Sarnaselt nendega oli Saddamil sadu paleesid ja ta oli Iraagi täielik peremees, nagu Aššurbanipal Assüürias või Stalin Nõukogude Liidus, keda nimetatigi «hozjain» ehk «peremees».

Saddam lasi ennast plakatitel kujutada väga suurena ning toonitas igati, et ta on legitiimne valitseja, nagu seda tegid juba 3000–4500 aastat tagasi Mesopotaamia valitsejad, kes nimetasid ennast «maailma kuningaks», «nelja ilmakaare kuningaks» jne.

Toon ühe näite, mis tõestab Saddami isikukultuse esilekerkimist, ja seda, kui tähtis oli tema jaoks leida mingi side muistsete kuningatega, on seotud Babüloni linna taastamisega.

Kuna Saddam tahtis näidata ennast Babüloonia kuninga Nebukadnetsar II järeltulijana, oli tema eesmärgiks ehitada Babüloni linn üles sel kujul, nagu see oli olnud kuningas Nebukadnetsar II ajal 6. sajandil eKr. Saddam andis käsu, et igal kümnendal telliskivil, mida ehitusel kasutati, oleks kirjas Saddami nimi.

Nii ehitatigi Nebukadnetsar II palee ümber ja Saddami nimi oli kõikjal selle palee tellistel. Paljude paleede tellistele oli kirjutatud: «Ehitatud Sad­dam Husseini ajastul.»  See meenutab samuti Assüüria ja Babüloonia kuningate ehitusraidkirju, kus oli tavaliselt kirjas, et «ehitise NN ehitas kuningas NN» jne.

2. jaanuaril 2007 ilmus saksa ajalehes Frankfurter Allgemeine Zietung artikkel «Saladin und Nebukadnezar als Vorbild» («Saladin ja Nebukadnetsar kui eeskuju» ), kus mainiti, et Saddami sünniaasta (1937) langeb kokku araabia maade ühe tuntuima keskaegse valitseja Saladini 800. sünnipäevaga, kes sündis 1137. või 1138. aastal ja suri 1193.

Tõsi küll, Saddam kasutas seda asjaolu oma huvides ära. Saddami jaoks oli tähtis ka see, et nii Saladin kui ka tema ise pärines Tikritist. Ja nagu Saladingi soovis Saddam araablasi ühendada oma võimu alla (Vt Frankfurter Allgemeine Zeitung, 02.01.2007, lk 3).

Saddami auks olid igale poole püstitatud tema kujud, kõikides asutustes rippusid tema portreed ja plakatid.

Iraagi ajakirjanikud pidid televisioonis, raadios, ajalehtedes ja mujal ülistama Saddami kui «rahva isa, koolide ja haiglate ehitajat» jne. Oma hõimu isaks armastas ennast nimetada juba üks muistne Larsa linnriigi (Lõuna-Iraak) valitseja Kudurmabug 19. sajandil eKr.

Näiteks militaristliku suurriigi rajaja Põhja-Mesopotaamia aladel Šamši-Adad I, kes vallutas tänapäeva Süüria ja Põhja-Iraagi alad 19. sajandil eKr, nimetas ennast muu hulgas «Jumala Aššuri templi ehitajaks». See oli ehitusepiteet. Paljud Assüüria ja Babüloonia kuningad nimetasid ennast «ehitajaks», «rahva isaks» jne.

Assüüria kuningas polnud mitte ainult sõjaliider, armee ülemjuhataja ja kõrgeim kohtuinstants oma riigis, vaid ka jumala poeg ja tihtipeale jumal ise ning peajumal Aššuri asehaldur maa peal.
Samal ajal oli ta ka kuningas, peapreester ning mängis suurt rolli oma alamate religioosse-ideoloogilise pildi kujundamisel, selleks kasutas ta ohtralt ja osavalt propagandavahendeid.

Kuningat ülistati kui kangelast, kui head ja ausat meest, kes päästab rahva ja maailma kurjade deemonite ning vaenlaste käest. Ka Saddamist, kes oli nii partei liider kui ka Iraagi president ja peaminister ning vägede ülemjuhataja ning kes otsustas kõikide inimeste elu üle, loodi selline pilt.

Assüüria kuningat kujutati bareljeefidel füüsiliselt tugeva ja täiusliku mehena, kes võidab vaenlased ning kaitseb rahvast ja riiki. Juba muistses Sumeris vaadeldi valitsejat kui «tõelist karjust» . Sumeri valitsejate seas oli levinud epiteet sipad-zid ehk siis «tõeline karjus», mida hiljem kasutati ka Assüürias ja mujalgi.

Niimoodi nimetati teiste hulgas ka despootlikku Uus-Sumeri suurriigi rajajat Ur-Nammat (22.–21. saj eKr), kes oli «tõeline karjus Ur-Namma». Üsna tõenäoline on, et epiteet «tõeline karjus» tekkis just tänu karjapidamise, karjuse ja lammaste rollile Sumeris. Karjuse funktsioonid kanti üle valitsejale.

«Lambatallekesteks» said kuninga alamad ja nende karjuseks kuningas ise. «Karjuseks», «rahva juhiks» ja «rahva isaks» on pürginud mitme totalitaarse riigi liidrid: Lenin, Stalin, Hitler, Mao ja muidugi ka Saddam.

Uus-Sumeri kuningas Šulgi (21. saj eKr) jäi Mesopotaamia rahvaste ajaloolisse mällu mitmeks sajandiks kui piiramatu võimuga kuningas. Tema auks kirjutati kümneid hümne, kus teda mitut moodi ülistati. «Päikseline» despoot Šulgi oli andekas poliitik ja riigijuht, kahtlemata tark kuningas ja nähtavasti ka edukas vallutaja, aga samas tõsteti teda esile ka preestrina, kohtunikuna, templite ja paleede ehitajana ja muidugi andeka kirjaniku, muusiku, tantsija, lauljana.

Ta oli oma aja suurim polüglott ja mida kõike veel, ühesõnaga, muistne superman. Kuna Šulgi oli väidetavalt jumalikku päritolu, siis kõik oma anded oli ta saanud otse sumeri jumalatelt, näiteks sumeri kirjakunsti jumalannat Nisabalt õppis ta muidugi tarkust ja kirjutamist, peajumal Enlil andis talle kuningavõimu Sumeri ja Akkadi üle ja ka õiguse olla kohtumõistja.

Tema auks nimetati isegi üks kalendrikuu. Näiteks Caesari auks nimetati juulikuu ja keiser Augustuse auks augustikuu. Paralleele võib leida ka tänapäevaga, näiteks Türkmenistani presidendi Saparmurat Nijazoviga (suri 2006), kelle auks nimetati jaanuarikuu ümber Türkmenbaşy’ks.

Ka Korea liider Kim Jong-il, keda Koreas on muu hulgas nimetatud «rahva päikeseks», «rahva isaks» jne, on kahe aasta jooksul kirjutanud lausa kuus ooperit, filosoofilisi traktaate, teinud filme, teda peetakse oma riigis andekaks arhitektiks, muusikuks, filosoofiks, kirjanikuks jne.

Huvitav on teada, et «kõikide inimeste päike» eksisteeris aga tegelikult juba 13. sajandil eKr Assüürias, nii nimetas ennast kuningas Tukulti-Ninurta I ja hiljem kasutasid sama tiitlit ka teised idamaised valitsejad.

Tukulti-Ninurta I nimetas ennast muu hulgas «Tukulti-Ninurta, maailma kuningas, Assüüriamaa kuningas, nelja ilmamaakaare valitseja, kõikide inimeste päike» ja lisaks «mägede ja ka laialt levinud taimede kuningas». 1970ndatel valitsenud Uganda president Idi Amin Dada kandis sellist tiitlit: «Tema Ekstsellents eluaegne president, feldmarssal Al Hadji doktor Idi Amin, kõikide loomade isand maa peal ja kalade isand meres, Briti impeeriumi ja Aafrika vallutaja» jne.

Ka Saddami kujutati marssalimundris nagu Amini või Stalinit, kes oli generalissimus. Samal ajal esines Saddam portreedel ülikonnas või hoopis vintpüssiga käes, vahel ka talupojana ja beduiinina või siis tehaste ees. Saddam oli multifunktsionaalne superman ja «kangelane» – oma riigi «ustav liider» .

Ta oli ühtaegu kirjanik – kirjutas raamatuid –, «talupoeg, kes kündis maad», «ehitaja», «tööline» ja «sõdur, kes kaitses vintpüssiga oma riiki» . Tema auks nagu Lenini või Stalini aukski nimetati linnarajoone, tänavaid, aga ka riiklikke asutusi ja ülikoole; Bagdadis oli näiteks Saddam City nimeline rajoon.

Võtmehoidjatel, mängukaartidel, suveniiridel – igal pool olid Saddami portreed. Tema üleloomulikust mehisusest ja vaprusest tehti saateid, filme ja kirjutati romaane.

3200 aastat enne Saddami Põhja-Iraagis valitsenud assüürlane Tukulti-Ninurta I rajas omanimelise linna – Kar-Tukulti-Ninurta. Tukulti-Ninurta auks kirjutati hümne, aga ka eepos, kus teda ülistati «kangelasena», «maailma valitsejana», «inimkonna kaitsjana», «jumalate järeltulijana» jms.

Saddami auks kirjutati oode ja hümne nagugi Šulgi või Hammurapi või Assüüria despootide auks, või siis nagu Rooma keisrite auks kirjutati panegüürikaid.

Esimesed andmed küüditamisest pärinevad juba III eelkristlikust aastatuhandest Akkadi impeeriumist (24.–22. saj eKr) ja ka Uus-Sumeri riigist. Populaarseks muutus küüditamine I aastatuhandel eKr Assüüria impeeriumis, eelnevalt rakendasid seda teiste hulgas ka Hammurapi (18. saj eKr) ja teised valitsejad.

Esimene kindel teade selle kohta, et Assüürias rakendati küüditamist, pärineb 13. sajandist eKr. Kuningas Salmanassar I mainib muude oma suurte tegude ja vallutuste seas ühes oma raidkirjas ka võitu hetiitide ja aramealaste üle, kes olid omavahel liidus, ning kiitleb: «Mina veristasin hetiitide ja aramealaste armeed ning nende liitlasi nagu lambaid /.../.»

Samas tekstis hoopleb Salmanassar I, et põletas maha 180 linna Süürias ning seejärel küüditas ja torkas pimedaks 14 400 inimest, kes olid pärast lahinguid ellu jäänud. Seega, ilmselt panid just Salmanassar I ja tema järglased aluse massdeporteerimisele maailma ajaloos.

Hiljem, 8. sajandil eKr paistis üks jõhkraimaid valitsejaid, assüürlane Tig­latpileser III silma nii suure vallutajana kui ka nasâhu-poliitika läbiviijana. Tema ajal muutusidki küüditamine ja massmõrvamine ametlikuks assüürlaste riiklikuks poliitikaks. Näiteks ainuüksi vallutatud aladelt, mis kuulusid võimsale Urartu kuningriigile, küüditas ta vähemalt 72 950 inimest.

Mida siis assüürlaste leiutatud nasâhu-poliitika tähendas? Põhimõte seisneski selles, et vallutatud rahvaid küüditati aeg-ajalt Assüüria kuningate käsul. Eesmärk oli vähendada nende rahvaste mässulist meelt, suruda maha igasugune vastupanu ning muidugi tekitada suurt hirmu. Akkadi keeles tähendas nasâhu «juurteni hävitama». Assüüria kuningad küüditasid sadu tuhandeid, võib-olla isegi miljoneid inimesi.

Tõeliseks rekordipüstitajaks As­süüria valitsejate seas oli Assüüria kuningas Sanherib (8.–7. saj eKr). Tema jõhkrus pani imestama isegi tema vägivaldseid järglasi.
Tema kõige suurem «vägitegu» on muidugi Babüloni linna vallutamine ja täielik hävitamine koos selle elanikega. Tollal oli Babüloni näol tegu kõige suurema linnaga maailmas.

Sanherib deporteeris sadu tuhandeid babüloonlasi Babülonist ja teistest Babüloonia linnadest. Eri hinnangutel võis Babülonis elada tollal ligikaudu 400 000 – 500 000 inimest või isegi rohkem. Sanherib suutis hävitada linna ja selle elanikkonna peaaegu sajaprotsendiliselt.

Uurija Bustenay Oded tõi oma monograafias «Massdeporteerimised ja deporteeritud Uus-Assüüria impeeriumis» (1979) ka statistilisi andmeid, kui palju rahvast on Assüüria kuningad küüditanud. Oded mainib, et oma uurimuses pole ta arvestanud üksikisikute deporteerimist ja väiksemate gruppide küüditamisi. Seega võib tegelik arv olla suuremgi.

Kui palju oli küüditatuid kokku Uus-Assüüria ajastul 9.–7. eKr? Sellele küsimusele on väga raske vastata. Kuid arvestades seda, et kogu aeg avastatakse kusagil muuseumis või arhiivis uusi tekste, mida keegi pole veel lugenud, ning veel tuhandeid savitahvleid on välja kaevamata, võib tõenäoline olla oletus, et  Assüürias küüditati 9.–7. saj eKr neli kuni kuus miljonit inimest.

Küüditamist jätkasid Lähis-Idas hiljem ka Babüloonia ja muistsed Pärsia valitsejad, hiljem ka araablased, mongolid ja türklased. Me teame, et ka hiljem, juba 20. sajandil on seda päris palju rakendatud – armeenlaste genotsiid 20. sajandi alguses. Ka 20. sajandi lõpus on seda korduvalt rakendatud Lähis-Idas, näiteks Saddam Husseini valitsemisajal.

Saddam lasi küüditada hulgaliselt kurde, soovides neid arabiseerida, ning 1970ndatel on erinevate andemete järgi deporteeritud kümneid või isegi sadu tuhandeid kurde.

Nagu näha, on küüditamine, mida lähiajaloos on kasutatud üsna tihti Euroopas, Aasias, Aafrikas ja mujalgi, nähtusena saanud alguse muistsest Lähis-Idast rohkem kui 4000 aastat tagasi. Ka Lähis-Ida despotism ja isikukultus pole praeguseks veel päris unustusse vajunud, selle juured ulatuvad Mesopotaamiasse III eelkristlikku aastatuhandesse.



VARDO RUMESSEN

ASSÜÜRIA KUNINGAD JA PIIBLI PROHVETID

(Rudolf Tobiase oratooriumi "Joonase lähetamine" ainestiku tagapõhjast)

Kohtukuulutus

Tobiase oratooriumi "Joonase lähetamine" üheks kesksemaks stseeniks on IV pildi "Kohtukuulutus", milles Joonas kuulutab ette assüürlaste suure ja võimsa impeeriumi pealinna Niinive hävingut, kui selle elanikud ei paranda oma meelt ega loobu kurjusest ja vägivallast: "Häda! Häda mõrvarite linnale! Häda Niinivele, kõlvatule linnale! Nende patud ulatuvad taevani ja Jumal mõtleb nende kuritegudele! Veel nelikümmend päeva ja Niinive hävitatakse!"1 Oratooriumi dramaturgiline konflikt on kätketud Joonase kahekõnesse Niinive rahvaga, mis algab Niinivelaste kooriga.2 Siin antakse pilt prassivatest ja ülbetest linnaelanikest: "Söögem ja joogem, sest homme oleme surnud! Jumalat ei ole olemas!" Muide, ajalooline Assüüria kuningas Assurbanipal korraldanud oma lossi valmimise puhul peo, mis kestnud terve nädala ja seal pakutud veine ja maitsvaid roogi 69 000 inimesele!

Piiblis on ka kirjeldatud, kuidas Joonas sai Jehoovalt käsu minna Niinivesse: "Võta kätte ja mine Niinivesse, sinna suurde linna ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!" (Jn. 1, 2) Kui Joonas tahtis põgeneda antud käsu eest, lähetas Jehoova ta teist korda Niinivesse: "Siis Joonas võttis kätte ja läks Jehoova sõna peale Niinivesse; Niinive oli suur linn isegi Jumala ees: kolm päevateekonda!" (Jn. 3, 3)

Vanas Testamendis on korduvalt räägitud maailmalinnast Niinivest ja sellele hävingut ennustatud: "Häda räpasele ja roojasele linnale, kes on rõhuja! Ta ei ole kuulanud häält, ei ole võtnud õpetust, ei ole lootnud Jehoova peale (...)" (Sf. 3, 1—2) "Oh häda, Assuri kuningas! (...) Su rahvas pillutatakse mägedele ja kogujat ei ole! [- - -] Kõik, kes kuulevad sinust sõnumit, plaksutavad sinu pärast käsi. Sest kellest ei ole sinu kurjus lakkamata üle käinud?"(Na. 3, 18—19)

Vanade assüürlaste pealinn Niinive kujunes oma suuruse ja valitsejate sõjakuse tõttu nii Juuda kui ka teistele ümberkaudseile riikidele kurjuse ja ülekohtu sümboliks. Niinive kuningad küüditasid ja hävitasid nende rahvad ning allutasid nad oma ülemvõimule. Laiendanud oma riigi piire teiste rahvaste arvel, kujunes assüürlaste impeerium küll üheks võimsaimaks maailma ajaloos, kuid lagunes nagu mitmed hilisemadki suured impeeriumid, sisemiste vastuolude ning kuningate suutmatuse tõttu seda valitseda. Eestlastele meenutab see meie lähiajaloost "suurt ja murdumatut" Nõukogude Liitu, mida Läänes sageli nimetati "kurjuse impeeriumiks". Seejuures ei jää "kõigi rahvaste juhi ja õpetaja" Jossif Stalini "vägiteod" sugugi maha verejanuliste Niinive kuningate julmusest oma naaberrahvaste hävitamisel. Kui väikese Juuda rahva prohvet Joonas läks üksi paljaste kätega suure idaimpeeriumi pealinna meeleparandust kuulutama, oli Niinive rahva patukahetsus vaid näiline ja piirdus üksnes lubadustega: "(...) igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast (...)". (Jn. 3, 8). Just see aga viiski Niinive hukkumiseni ja assüürlaste impeeriumi täielikule kokkuvarisemisele. Prohvet Joonase sõnum on aga jätkuvalt aktuaalne ka tänapäeval.

Assüürlaste riik

Vanade assüürlaste riiki nimetatakse Piiblis Assuriks. Assur oli ka pealinn ja kaitsejumal. Hiljem olid Assuri riigi pealinnadeks Nimrud (Kalhu), Dur-Šarrukin (Horsabad, ka Korsabad) ja lõpuks Niinive. Assur asus tasasel maal, mida põhjas piirasid mäed, lõunas stepid ja kõrbed. Piiblis on seda maa-ala nimetatud Aram Nahharaimiks — nüüdne Mesopotaamia, mis asub praeguse Iraagi territooriumil.

Assur kujunes sõjaliselt võimsaks riigiks juba II aastatuhandel eKr. Seejärel kaotas ta suure osa oma sõjalisest võimsusest, muutudes sõltuvaks Babülooniast. Võitlus Babülooniaga kujuneski Assuri ajaloos esileküündivamaks. Kuningas Tiglatpilesar I ajal (u 1115—1077 eKr) õnnestus taastada Assüüria endine mõjuvõim selles piirkonnas. Kuningad Assurnasirpal II (883—859 eKr) ja Salmanassar III (858—824 eKr) laiendasid oma riiki kuni Vahemereni. Kui Assurnasirpal II alustas Nimrudi ehitamist uueks pealinnaks, (see kestis tervelt nelikümmend aastat), siis Salmanassar III viis selle lõpule ja muutis selle Assuri asemel pealinnaks. Kuningas Tiglatpilesar III (745—727 eKr) vallutas Damaskuse ja Põhja Iisraeli ning tema ajal kulgesid piirid juba Vahemere äärest kuni Pärsia laheni. Kuningas Sargon II (e Šarrukin II; 722—704 eKr) aga kroonis end kogu Babüloonia kuningaks ja kehtestas riigis tugeva tsentraliseeritud võimu. Pealinnaks sai Dur-Šarrukin. Seejärel sai üheks tähtsamaks Assuri valitsejaks Sargon II poeg Sanherib (Sennacherib, 704—681 eKr), kelle ajal sai pealinnaks Niinive. Milline oli siis ajalooline Niinive oma elanikega, kelle kohta Jehoova ütles, et "nende kurjus on tõusnud mu palge ette" (Jn. 1, 3)?

Niinive

Niinive (Ninive, Nineveh, Kujundzhik), üks maailma vanimaid linnu, mis asus praeguse Mosuli linna lähedal Tigrise vastaskaldal. Nagu ka Piiblist lugeda võib, asutanud Niinive linna kuningas Nimrod, kes oli "esimene vägev jahimees Jehoova ees" (I Moos. 10, 9). Juba kuulus seaduseandja Hammurapi kirjutas 1930. aastal eKr Niinive linnast ja selles asunud viljakusejumalanna Ištari templist. Niinive (babül. k Ninua) olevat oma nime saanud jumalanna Nin’i järgi. Aja jooksul kujunes Niinive tähtsaimaks linnaks Assüürias, kus elanud "enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest (...)" (Jn. 3, 11)3

Pärast Niinive muutumist pealinnaks alustas Sanherib suuri ümberehitusi ja muutis selle üheks suuremaks ja vägevamaks linnaks kogu Vana-Idamaal. Ta laskis ehitada Niinive läänepoolsesse ossa endale luksusliku lossi, mille nimi kõlas tõlkes "Palee, millele ei ole võrdset". See oli kogu Assüüria administratiivne keskus. Palees oli arvukalt ruume, kaunistatud hiiglaslike tiivuliste lõvikujude ja rohkete seinabareljeefidega. Ülistavas toonis kirjutatud raidkirjad kirjeldasid kuninga sõjakäike ja jutustasid Niinive suurejoonelistest ümberehitustest. Palee ümber rajas Sanherib puuviljaaiad ja pargid, mille jaoks toodud vesi kaheksakümne kilomeetri kauguselt (!). Linna hüüti "lõvide koopaks", ja selle suurusest annavad kõige parema ettekujutuse andmed linnamüüride kohta. Linna ümber oli kaks müüri — eelmüür ja peamüür. Peamüüri, tõlkes "Müür, mille hirmusära alistab vaenlase", paksus oli 10 m, kõrgus 24 m ja pikkus 10 km (!) Selles oli 15 väravat. Väljaspool müüri oli kaitsekraav, mille laius oli kuulsa kivisilla kohal kuni 42 m.4 Selline oli Niinive oma hiigelväljakute, uhkete paleede ja luksuslike lossidega. See ei olnud aga mitte ainult rikaste ülikute linn, vaid ka viletsuse ja vaesuse käes vaevlevate alamate ja orjade linn, keda sunniti töötama "rahva heaks" ja "riigi õitsengu nimel".

Nagu kogu Assüüria impeeriumi "õitseng", oli ka Niinive hiilgus saavutatud inimeste häda ja vere hinna ning rohkete sõdadega. Niinive valitsejad olid ju tuntud oma äärmise julmuse, sõjakuse, rüüstamiste ja verevalamiste poolest, nad säilitasid oma võimu ainult tugeva sõjaväelise terrorirezhiimi abil. Seepärast langes Niinivele ka Piibli prohvetite needus. Nii loeme prohvet Sefanja raamatust: "Jehoova saab neile kardetavaks. [- - -] Ta sirutab oma käe põhja poole ja hävitab Assuri; ta teeb Niinive lagedaks, kuivaks kui kõrbe! [- - -] See on see ülemeelne linn, kes elas muretumalt ja mõtles südames: Mina ja ei keegi muu! (Sf 2, 11—15) Ja kui prohvet Joonas oli kuulutanud ette Niinive hävingut, ütles vana Tobias Apokriiva Tobiase raamatus enne surma oma pojale: "Ja nüüd, laps, mine ära Niinivest, sest mis prohvet Joonas on kuulutanud, see sünnib kõigiti." (Tob. 14, 8)

Niinive kuningad

Milline oli kuningas Sanherib? Nagu tema isa, Sargon II, oli ka Sanherib üks kõige julmemaid ja verisemaid valitsejaid, kes oma eesmärgi saavutamisel ei valinud vahendeid. Nagu mitmedki hilisemad diktaatorid (sh Stalin), salgas Sanherib oma päritolu ja kuulutas end legendaarse kangelase Gilgameši järglaseks. Erakordselt sõjaka ja verejanulise valitsejana vallutas ta järk-järgult oma naabermaad. Nii laiendas ta oma riigi piire kuni Süüria ja Palestiinani. Erilise julmusega paistnud ta silma Babüloni vallutamisel 689. aastal eKr. Babülon oli uhke linn ning keeldus allumast assüürlaste ülemvõimule. Sellepärast otsustanud Sanherib Babüloni täielikult hävitada. Pärast linna vallutamist lasknud ta tappa kõik selle elanikud, nii et laibahunnikud ummistanud linna tänavad. Ta hävitanud kõik templid ja majad ning juhtinud seejärel Eufrati jõe veed linna, mis pühkinud kõik oma teelt. Kuid sellestki oli vähe! Ta lasknud ära vedada ka Babüloni linna mulla ning selle tuulde laiali puistata! On ajalooline paradoks, et tema oma poeg Assarhaddon laskis Babüloni uuesti üles ehitada. Sanheribi poolt pealinnaks kuulutatud Niinived ei taastatud aga enam kunagi!

Piiblist leiame ka kirjelduse, kuidas Sanherib võitles Juuda kuninga Hiskija vastu. Hämmastab, kui täpselt on siin kirjeldatud ajaloolisi sündmusi: "Kuningas Hiskija neljateistkümnendal aastal tuli Assuri kuningas Sanherib kõigi Juuda kindlustatud linnade kallale ja vallutas need." (Js. 36, 1) Seejärel lasknud kuningas Sanherib oma palee seintele raiuda teated oma kangelastegudest neljakümne kuue Juuda linna ja arvukate külade hävitamisel. Pärast Juuda kuningriigi ühe tähtsama linna Laakise (Lachish) vallutamist 701. aastal eKr (vt 2. Kun. 18—19) alustanud ta Jeruusalemma piiramist. Ta nõudnud selle rahva alistumist ning ähvardanud kõik selle elanikud ümber asustada: "Ärge kuulake Hiskijat, sest Assuri kuningas ütleb nõnda: Tehke minuga alistusleping ja tulge välja mu juure [- - -] kuni ma tulen ja viin teid maale, mis on teie sarnane." (Js. 36, 16—17) Kuid Sanheribil ei õnnestunud Jeruusalemma vallutada. Pärast seda, kui kuningas Hiskija oli pöördunud nõu saamiseks prohvet Jesaja poole, kõlasid prohveti sõnad: "Sellesinasesse linna ta ei tule ja ei ammu siia nooli; ta ei tule selle ette kilbiga ega kuhja selle vastu piiramisvalli! Sedasama teed, mida mööda ta tuli, ta läheb tagasi ja sellesse linna ta ei tule, ütleb Jehoova!" (Js. 37, 33—34) Ja tõepoolest — Sanheribil ei õnnestunud vallutada Jeruusalemma: "Ja Jehoova ingel läks välja ning lõi maha Assuri leeris sada kaheksakümmend viis tuhat; ja kui hommiku vara üles tõusti, vaata, siis olid need kõik elutumad laibad!" (Js. 37, 36) Tänapäeval teame, et Sanheribi sõjaväe hävitas malaaria ning ta oli sunnitud tagasi pöörduma Niinivesse.

Kuid nagu prohvet Jesaja oli ennustanud, oli Jehoova poolt määratud Sanheribile "langeda mõõga läbi ta omal maal". (Js. 37, 7) Nii ka sündinud. Pärast seda, kui Sanherib oli määranud troonipärijaks oma noorema poja Assarhaddoni, tunginud kaks vanemat poega talle kallale ja tapnud ta: "Aga kord, kui ta kummardas oma jumala Nisroki templis, lõid ta pojad Adrammelek ja Sareser tema mõõgaga maha ning põgenesid ise Araratimaale."(Js. 37, 38). See juhtus 681. aastal eKr. Nii lõppes julma ning verejanulise valitseja elu, kes oli hävitanud terveid linnu ja rahvaid ning kes polnud kahetsenud oma kurjust ja ülekohut.

Niinive õitseng

Kui kuningas Assarhaddon (680—669 eKr) vallutas Foiniikia ja Egiptuse, siis järgmise kuninga Assurbanipali ajal (669—u 627 eKr) saavutas Assüüria riik oma suurimad mõõtmed, ulatudes ühtpidi Vahemerest kuni Pärsia laheni ja teistpidi Egiptusest kuni Armeeniani. Sellega kaasnenud majanduslik õitseng aitas kaasa Niinive kujunemisele kogu tolleaegse tsivilisatsiooni keskuseks, kus "kaupmehi oli rohkem kui taevas tähti". Niinivesse oli koondunud kogu omaaegse poliitika, majanduse, teaduse ja kultuuri eliit. Võtnud kultuuriliselt palju üle babüloonlastelt, pöörasid assüürlased suurt tähelepanu kujutavale kunstile. Sellest annavad tunnistust arvukad seinamaalingud ja bareljeefid. Nad olid ka osavad skulptorid ja oskasid hästi töödelda kive. Erilist tähelepanu äratavad mitmesugused inimpeadega tiivulised härjad ja lõvid. Neid nimetati "karabu’ks", mis on assüüriakeelne vaste meile Piiblist tuttavale sõnale "keerub". Harilikult oli "karabu’l" viis jalga (mis tekitas liikumise efekti), nad kujutasid endast kaitseingleid, kes valvasid teed elupuu juurde. Niinive Assurbanipali paleest pärinevad arvukad seinabareljeefid, mis kujutavad mitmesuguseid lahinguid ja jahistseene. Need on valmistatud oma aja kohta suure meisterlikkusega ja nad haaravad oma ekspressiivsusega. Maailma kunstiajaloo silmapaistvamate näidetena on tuntud sureva emalõvi figuur ning Assurbanipal lõvi tapmas. Erilist tähendust omab aga Assurbanipali rajatud savitahvlitel raamatukogu, mis sisaldas üle 20 000 köite. Esindatud olid kõik tolleaegset teadust, meditsiini, astronoomiat, matemaatikat ja filosoofiat käsitlenud teosed, samuti ajaloolised ülestähendused ning kuninga käsud. Assurbanipali raamatukogus, mis olevat loodud "tema isiklikuks lugemiseks", sisaldas ka vanaaegseid jutustusi, laule ja hümne. Siin oli ka maailma vanim eepos "Gilgameš", milles oli ammu enne Piiblit kirjeldatud ülemaailmset veeuputust! Ka siin on, nagu Piibliski, räägitud tuvist: Kui algas seitsmes päev,
läkitasin tuvi, saatsin ta välja,
ta lendas ära ja pöördus uuesti tagasi,
minu tuvi,
kuna ta ei leidnud ühtegi puhkepaika,
tuli ta tagasi.

Nii on tuvi kui sõnumitoojat mainitud juba maailmakirjanduse vanimas pärimuses ja sellega viidatud suurele veeuputusele kui ajaloos tegelikult aset leidnud sündmusele. Piiblis tähistas tuvi sümboolselt eelkõige lepitust Jumala ja inimeste vahel. Ta tõi Noa laeva sõnumi veetaseme alanemisest. Joonas (Jonah ehk Jona) aga tähendabki heebrea keeles "tuvi". Nimede sümboolikal oli tol ajal oluline tähendus. Nii on Piibli Joonaselgi sõnumitooja roll. Ta toob jumaliku sõnumi patukahetsusest ja lepitusest, milleta ei ole rahu maa peal. See mõte on kätketud ka Tobiase oratooriumi. Olgu see Tobiase ligi sajandivanuses teoses sisalduv tõdemus sõnum ka ühinevale Euroopale ja kogu tänapäeva maailmale.

Niinive häving

Niinive sisemine nõrkus tuli ilmsiks järgmise kuninga Šinšariskuni (623—612? eKr) ajal, kes ei suutnud vastu panna pealetungivaile meedlastele. Sellega oli Niinive saatus otsustatud, nii olid ennustanud ka Piibli prohvetid: "...siis ma nuhtlen Assuri kuningat ta südame ülbuse vilja ja suureliste silmade kõrkuse pärast!" (Js. 10, 12) "Häda veresüüga linnale, kuhjaga täis valet ja röövimist! [- - -] Kuule! Piitsaplaks ja rattamürin, kihutavad hobused ja rappuvad vankrid! Ratsud ajavad püsti, mõõgad sähvivad ja piigid välguvad! Ja mahalööduid on palju, laipu on määratu hulk, korjustel pole otsa [- - -] Siis põgenevad su juurest kõik, kes sind näevad ja ütlevad: "Niinive on hävitatud!"" (Na. 3, 1—7)

See kõik sai teoks 612. aastal eKr, kui Niinive langes võitluses babüloonlaste ja meedlastega. Ja see langus oli kohutav! Läks täide prohvet Jesaja ennustus: "Sest ammust ajast on valmis põletuspaik — see on kuningate jaoks! Sügavaks ja laiaks on see tehtud, tuleriidas on palju tuld ja puid. Jehoova hingus otsegu väävlijõgi, süütab selle." (Js. 30, 33) Kui meedlaste kuningas Kyaxares oli koos babüloonlaste ja pärslastega tunginud Niinivesse, ehitas kuningas Šinšariskun määratu suure tuleriida ja laskis end ära põletada koos kõigi oma naiste ja aaretega. Nagu kirjeldab kreeka ajaloolane Diodoros (u 80 — u 29 eKr), olevat tuleriida kõrgus olnud 400 jalga ning selles põletatud ära 150 kuldset voodit ja sama palju kuldseid laudu, kümme miljonit talenti kulda ja sada miljonit talenti hõbedat koos suure hulga hinnalise purpurriidega.5 Nii hävis Niinive, mille eluiga Assüüria pealinnana oli vaid üheksakümmend aastat. Ühes sellega varises mõni aeg hiljem kokku nagu "koloss savijalgadel" ka assüürlaste võitmatuks tunnistatud riik.

Kui kakssada aastat hiljem külastas neid paiku pater historiae Herodotos, ei teadnud enam keegi talle näidata muistse Niinive asukohta. Rohkem kui pool sajandit hiljem kirjutas Süüriast pärit kreeka keeles kirjutanud Lukianos (u 120 — pärast 180. a-t), et "Niinive hukkus (...) ja temast ei jäänud jälgegi ning ma ei saa sulle öeldagi, kus ta kunagi oli..."6 Olid täide läinud prohveti sõnad: "Aga sinu kohta Niinive, on Jehoova andnud käsu: Su nime ei meenutata enam!"(Na. 1, 14) Sic transit gloria mundi!

Niinive väljakaevamine

Niinive jäi mõistatuseks paljude sajandite vältel ja üle kahe tuhande viiesaja aasta ei teadnud keegi tema täpset asukohta. Alles XIX sajandil asus esimesena Niinive jälgi otsima Claudius James Rich (1786—1821), kes oli Ida-India kaubandusseltsi esindaja Bagdadis. Teda huvitasid vanad Assüüria linnad ning ta avastas seal mitmeid väärtuslikke kiilkirja tekste. Pärast tema surma saadeti need Briti Muuseumile. Kui need 1836. aastal dešifreeriti, selgus, et üks nekroloog oli pärit Mosuli lähedalt, kohast, mis kandis nime Tell Nebi Yunus (Nebi Junuse küngas, tõlkes prohvet Joonase küngas) ja mis, nagu hiljem selgus, asus vana Niinive lähedal.

Esimene, kes asus Niinived välja kaevama, oli prantslane Paul Emil Botta (1802—1870). Elukutselt arst ja loodusteadlane, 1840. aastal määrati ta prantsuse konsuliks Tigrise jõe ääres asuvasse Mosulisse. Jõe vastaskaldal äratasid Botta tähelepanu kummalised künkad, mis, nagu talle räägiti, peitvat endas iidseid Niinive varemeid. Sel ajal aga kahtlesid õpetlased, kas selline linn on üldse kunagi eksisteerinud! "[- - -] Peale Piibli prohvetite pole seda linna mitte keegi näinud; (...) Ilmselt kuulub see legendide ja müütide valdkonda nagu Homerose Troojagi!"7 kinnitasid teadlased. Tiivustatuna uudishimust, otsustas Botta alustada väljakaevamisi. Nebi Junuse künkal kaevata tal ei õnnestunud, sest prohvet Joonase haud oli muhameedlastele püha paik ja seda ei tohtinud puutuda! Nii alustas Botta oma tööd ühel teisel künkal, mis kandis nime Kujundzhik ja asus otse üle Tigrise jõe Mosuli vastas. Kaevanud peaaegu terve aasta, ei leidnud ta aga sealt midagi nimetamisväärset. Ühe kohaliku külaelaniku soovitusel jätkas ta tööd Horsabadist veidi põhja pool. Siin sattus ta kohe kivimüüridele, mis olid kaetud tundmatute kirjade, jooniste ja reljeefidega. Botta oli veendunud, et on avastanud ühe suurima Assüüria kuninga palee Niinives. See oli tõepoolest luksuslik ehitus, kus oli üle 200 ruumi koos arvukate koridoride ja kambritega, kuhu kuulus ka kolmeosaline haarem. Need kõik olid kaunistatud raidkirjade, seinakaunistuste ning mitmesuguste loomade kujutistega. Nii tõusid ajaloohämarusest taas ellu vanad assüürlased koos oma kuningate, sõjariistade ja jahilkäikudega. See oli senitundmatu maailm, mille kohta Botta avaldas (Eugène N. Flandini joonistustega) ülevaate oma viieköitelises uurimuses "Monuments de Ninive" (ilmus aastail 1849—1850).

Kui Botta 1844. aastal väljakaevamised lõpetas, otsustas ta saata osa oma leidudest Prantsusmaale. Muidugi polnud see kerge, sest nii mõnedki skulptuurid kaalusid üle 30 tonni! Ta laskis ehitada nende jaoks spetsiaalsed parved, et neid toimetada mööda Tigrise jõge kuni Pärsia laheni. Õnnetuseks ei pidanud osa neist raskusele vastu ja läks koos tiivuliste härgadega põhja. Ülejäänud aga saabusid õnnelikult Pariisi ja leidsid oma koha Louvre’is. Näituse avamisel 1847. aastal sõnas Botta: "Ma arvan, et need skulptuurid võib paigutada Niinive suurima õitsengu perioodi."8 Kuid Botta eksis. Ta ei leidnud mitte Niinived, vaid oli avastanud kuningas Sargon II (722—704 eKr) suveresidentsi Dur-Šarrukinis, mis oli ehitatud 709. aastal eKr.

Niinive otsinguid jätkas inglise arheoloog Henry Layard (1817—1894). Pärast edukaid väljakaevamisi Nimrudi künkal 1845. aastal, kus ta oli avastanud kuningas Assurnasirpal II (883—859 eKr) palee, alustas ta järgmisel aastal töid Kujundzhiki künkal, samas, kus Botta oli varem edutult kaevanud. Layardil oli õnne — just sealt avastas ta muistse Niinive jäänused. Kõigepealt leidis ta kuningas Sanheribi palee. See oli rikkalikult kaunistatud ja dekoreeritud paljude sõjastseenidega koos raidkirjadega ning suurte tiivuliste inimpeadega sõnnide kujutistega. Ta leidis ka seinabareljeefid, millel oli kujutatud Juuda linna Laakise (Lachishi) vallutamist 701. aastal eKr. Kuid Layardi suurimaks avastuseks Niinives kujunes kuningas Assurbanipali raamatukogu leidmine. See oli tõeline sensatsioon ning avas tee muistsete saladuste juurde. Oma tööst Niinive väljakaevamisel andis Layard ulatusliku ülevaate kaheköitelises uurimuses "Niniveh and its remains" (1849).

Legendidest ümbritsetud Niinive avastamine on üks kõige märkimisväärsemaid sündmusi kogu arheoloogia ajaloos. Kaua aega kadunuks peetud linna väljakaevamine mitte ainult ei kinnitanud Piibli ajaloolist usaldatavust, vaid selle tulemusel osutus võimalikuks ka kirjeldada ajaloosündmusi. Nende kirjelduste põhjal võime veenduda, kui suur ja võimas oli tegelikult Niinive ja kuivõrd tähtsusetu ning mööduv oli kogu tema hiilgus igaviku ees.

Tänapäeval, kui paljud Niinive muistised on leidnud koha Briti Muuseumis ja Louvre’is, võivad turistid näha muistse Niinive asukohal vaid ajalooliste linnamüüride jäänuseid. Kuid Niinive lõunapoolses osas näidatakse senini üht tähelepanuväärset küngast. See on Nebi Junus — Joonase haud, mis meenutab meile kunagi ammu elanud prohvetit, kes kuulutas ette suure maailmalinna Niinive hävingut ja kelle nime kandvas oratooriumis on üks Põhjamaade väikerahva helilooja andnud rohkem kui 2500 aasta hiljem sellele sündmusele üle aegade ulatuva tähenduse.

1 Oratooriumi teksti on koostanud arvatavasti Rudolf Tobias ise erinevate piiblitsitaatide kombineerimise ja mugandamise teel.

2 Vt Rudolf Tobias, Sealpool klassikat ja moderni, rmt: Rudolf Tobias. In puncto musicorum, Tartu, 1995, lk 50, 190.

3 Kuigi seda prohvet Joonase antud elanike arvu peeti kaua aega väheusutavaks, tundub see võrreldes Niinivele pindalalt lähedase, hilisema Mosuli linna umbes 150 000 elanikuga olevat tõenäoline.

4 Võrdluseks olgu öeldud, et Moskva Kremli müüri paksus on 3—5 m, kõrgus 6—17 m ja pikkus 2,25 km ning sellel on 19 torni.

5 Talent — muistne rahaühik. 1 Babüloonia talent = 33,3 kg. Tõenäoliselt on Diodorose andmed liialdatud.

6 L. Lipin, A. Belov. Savist raamatud. Tallinn, 1956, lk 56.

7 V. Zamorovský. Alguses oli Sumer. Tallinn, 1980, lk 17—18.

8 Samas, lk 20.

Kasutatud kirjandus:

1. Piibel. Vana ja Uus Testament. London, 1968.

2. N. Kann. Üldine ajalugu I. Tallinn, 1930.

3. L. Lipin, A. Belov. Savist raamatud. Tallinn, 1956.

4. C. Ceram. Jumalad, hauakambrid ja õpetlased. Tallinn, 1961.

5. V. Zamarovský. Alguses oli Sumer. Tallinn, 1980.

6. A. Võõbus. 1909-1988. Toronto, 1990.

7. Gilgameš. Tallinn, "Kupar", 1994.

8. H. Schäffer, W. Andreae. Die Kunst der Alten Orients. Berliin, 1925.

9. K. Branigan. The Atlas of Archeology. London, 1982.

10. T. C. Mitchell. The Bible in the British Museum. London, 1988.

11. Briti Muuseumi ekspositsiooni seletavad tekstid 1991.

"Joonas". Gravüür paavst Johannese XXII Piiblist. Niinive

Piiblis on kirjeldatud, kuidas Joonas sai Jehoovalt käsu minna Niinivesse: "Võta kätte ja mine Niinivesse, sinna suurde linna ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!" (Joon. 1, 2) Pärast seda, kui Joonas tahtis põgeneda talle antud käsu eest, lähetas Jehoova ta teist korda Niinivesse. "Siis Joonas võttis kätte ja läks Jehoova sõna peale Niinivesse. Niinive oli suur linn isegi Jumala ees: kolm päevateekonda!"(Joon. 3,3). Tobiase oratooriumi dramaturgiline konflikt on kätketud Joonase kahekõnesse Niinive rahvaga, mis kulmineerub prohveti kohutavate sõnadega: "Häda! Häda mõrvarite linnale! Häda Niinivele, kõlvatule linnale!(Sef. 3,1). Nende patud ulatuvad taevani ja Jumal mõtleb nende kuritegudele!(Joh.Ilm.18,5). Veel nelikümmend päeva ja Niinive hävitatakse!"
(Joon. 3,4).

Oratooriumi IV pilt (Kohtukuulutus) algab niinivelaste kooriga, kus antakse pilt prassivatest ja ülbetest linnaelanikest: "Söögem ja joogem, sest homme oleme surnud! Jumalat ei ole olemas!" (Jes. 23,13; Ps. 14,1). Ajalooliselt võiks see stseen kujutada näiteks Niinive kuninga Assurpanipali pidusööki, mille ta olevat korraldanud oma lossi valmimise puhul. Pidu kestis terve nädala ja seal pakuti veine ja maitsvaid roogasid 69.000 inimesele (!)

Niinive kujunes tänu oma suurusele ja tema valitsejate sõjakusele nii Iisraelile kui ka teistele ümberkaudseile riikidele kurjuse ja ülekohtu sümboliks. Niinive kuningad küüditasid ja hävitasid nende rahvad ning allutasid nad oma ülemvõimule. Olles laiendanud oma riigi piire teiste rahvaste arvel kujunes assüürlaste impeerium küll üheks võimsaimaks maailma ajaloos, kuid lagunes nagu mitmed hilisemadki suured impeeriumid sisemiste vastuolude ning suutmatuse tõttu seda valitseda. Meile, eestlastele meenutab see meie lähiajalugu - "suurt ja murdumatut" Nõukogude Liitu, mida Läänes nimetati tihti "kurjuse impeeriumiks". Seejuures ei jää "kõigi rahvaste juhi ja õpetaja" Jossif Stalini "vägiteod" sugugi maha verejanuliste Niinive kuningate julmustest oma naaberrahvaste hävitamisel. Seega on prohvet Joonase sõnum jätkuvalt aktuaalne kaasaegsele maailmale.

Milline siis oli Niinive ja millised olid Niinive valitsejad? Ajaloohämarusest kerkib meie silmade ette vanade assüürlaste riik, mida Piiblis nimetatakse Assuriks. Assur oli ka riigi pealinn ja kaitsejumal. Hiljem olid Assuri pealinnadeks Nimrud (Kalhu), Dur-Sharrukin (Korsabad) ja lõpuks Niinive. See oli tasane maa, mida põhjas piirasid mäed, lõunas stepid ja kõrbed. Piiblis on seda maad nimetatud Aram Nahharaim. Tänapäeval tuntakse seda maad Mesopotaamia nime all, mis asub praeguse Iraagi territooriumil.

Niinive (Ninive, Nineveh) oli üks maailma vanimaid linnu, mis asus praeguse Mosuli linna lähedal Tigrise vastaskaldal. Linna ajalugu ulatub kaugetesse esiaegadesse. Nagu Piiblist võime lugeda, asutas Niinive kuningas Nimrod, kes oli "esimene vägev jahimees Jehoova ees"(I Moos. 10,11). Niinive linna nime (babül. k. Ninua) olevat talle andnud jumalanna Nin. Aja jooksul kujunes Niinive tähtsaimaks linnaks Assüürias, kus elas "enam kui 12 korda 10 tuhat inimest" (Joon. 3,3).

Kui kuningas Sanherib oli muutnud Niinive pealinnaks, siis alustas ta suuri ümberehitusi, muutes selle üheks suuremaks ja vägevamaks linnaks kogu Vana-Idas. Ta lasi ehitada Niinive läänepoolsesse osasse endale luksusliku palee "Millel ei ole võrdset". See oli kogu Assüüria administratiivne keskus. Palees oli arvukalt ruume, mis olid kaunistatud hiiglaslike tiivuliste lõvikujudega ja arvukate seinabareljeefidega. Ülistavas toonis kirjutatud raidkirjad kirjeldasid kuninga sõjakäike ja jutustasid Niinive suurejoonelisetest ümberehitustest. Ümber palee rajas Sanherib puuviljaaiad ja pargid, mille jaoks toodi vesi 80 km. kauguselt. Kuid see polnud mitte ainult rikaste ülikute linn, vaid ka viletsuse ja vaesuse käes vaevlevate alamate ja orjade linn, keda sunniti töötama "rahva heaks" ja "riigi õitsengu nimel".

Milline kuningas oli Sanherib? Nagu tema isa Sargon II, oli ka tema üks kõige julmemaid ja verisemaid valitsejaid, "kes oma eesmär

Make a Free Website with Yola.