TSIVILISATSIOONIDE TEKKIMINE

 

Tsivilisatsioon ehk kõrgkultuur – hästi korraldatud ja kõrge kultuuritasemega  ühiskond (civilis – kodanikesse puutuv, üldkasulik + cultura – harimine, hoolitsemine).

Primaarsete tsivilisatsioonide tunnused:

  1. põlluharimine ja karjakasvatus
  2. ühiskonna selge varanduslik kihistumine
  3. riikluse teke (kindel territoorium, valitseja, kindel ühiskonna juhtimise kord)
  4. kirja teke
  5. kõrgkultuuri arenemine (kirjandus, teadus, usulised tõekspidamised)

Esimesed primaarsed tsivilisatsioonid tekivad Idamaades, enamasti suurte jõgede ääres:

  1. Egiptus Niiluse kallastel u 3000 a eKr
  2. Mesotaamia Eufrati ja Tigrise alamjooksul u 3000 a eKr
  3. India Induse ääres u 2400 a eKr
  4. Kreeta saar Vahemeres u 2000 a eKr
  5. Hiina Huanghe jõe orus u 1700 a eKr

Tsivilisatsioonide tekke põhjuste ja eelduste üle on palju vaieldud ja välja on kujunenud kaks erinevat arvamust:

  1. rikkam ülemkiht asus vabatahtlikult korraldama hädavajalikke töid (või neid juhendama). Seeläbi kasvas nende eneste prestiiž ja rahvas hakkas neid nõndavõrd usaldama, et neist saidki valitsejad
  2. rikkam ülemkiht allutas alamkihid enda kontrolli alla ja sundis neid enese tarvis tööle ja makse maksma – neist said valitsejad võimu tarvitamise teel

Vanaaeg – ajastu, mis algas tsivilisatsioonide ja kirjaoskuse tekkega Egiptuses ja Mesopotaamias (u 3000 a eKr) ja lõppes 476. a pKr, kui kukutati viimane Lääne-Rooma keiser.

Antiikaeg – ajastu, mis hõlmab Muistse Kreeka ja Rooma kujunemis-, õitsengu- ja langusaega (u 8. saj eKr-476. a pKr). 

MUISTNE EGIPTUS: AJALUGU, RIIK JA ÜHISKOND (ptk. 3 lk. 17-28) 

Põlluharimine Niiluse orus on võimalik ainult tänu Niilusele endale. Tema korrapärased üleujutused kandsid igal aastal kaldaäärsetele aladele viljakat jõemuda, mille tõttu ongi seal põlluharimine võimalik. Egiptlased rajasid ka niisutussüsteeme, mille abil tulvavee püsimist pikendada (rajasid terassid, et vesi püsiks kõrgematel oruservadel kauem). Lisaks toimetasid nad saduffide – veetõstukite abil vett sinna, kuhu üleujutus ei ulatunud.

Egiptuses tekkis ajapikku kaks teineteisest sõltumatut riiki: Alam- ja Ülem-Egiptus. Pärimuse järgi liitis need ühtseks riigiks u 3000 a eKr  Ülem-Egiptuse valitseja Menes. Ta rajas ka uue pealinna Memphise. Menest ise peetakse mitme varajase legendaarse valitseja koondkujuks.

Egituse riigi ajaloos on tähtsamad järgnevad perioodid:

  1. Vana riik (u 2650-2100 eKr)
  2. Keskmine riik (u 1950-1650 eKr)
  3. Uus riik (u 1550-1075 eKr)
  4. Hilis-Egiptus (u 1075-525 eKr)

Egiptuses oli ühiskond hierarhiline ehk kihistunud. Ühiskonnas olid järgnevad “kihid”:

  1. vaarao – piiramatu võimuga valitseja, kelle isik ja võim olid jumalikud. Valitses riiki ja täitis ka ülempreestri kohustusi, kuna oli ametlikult jumalate poeg. Eluajal oli ta elavate riigi jumal Horos ja pärast surma surnuteriigi valitseja Osiris.
  2. ametnikkond – jagunes kõrgemaks ja alamaks. Nende ülesanne oli riigi eri piirkondades ellu viia vaarao korraldusi, juhtida ehitustöid, koguda makse. Kõrgemad ametnikud määrati maakondade ehk noomide asevalitsejateks – nomarhideks.
  3. preestrid – korraldasid templites usutööd. Vahel olid mõned preestrid suisa vaarao nõuandjad.
  4. kõrgemad väepealikud – juhtisid vägesid ja osalesid väejuhtidena vallutustel.
  5. kirjutajad – kontrollisid töötajate tegevust, märkisid üksikasjalikult üles kõigi kohustused, jälgisid töö kulgu ja fikseerisid tööülesannete täitmise.
  6. talupojad – pidid kasvatama vilja, millest umbes pool tuli anda vaaraole. Nad rajasid ka niisutussüsteeme ja olid kohustatud neid ka korras hoidma.
  7. käsitöölised – pidid töötama vaarao juures ja nagu nimigi ütleb, oli nende ülesanne valmistada riigile vajalikke käsitöötooteid.
  8. orjad – nenede hulk oli väike. Nad täitsid väga mitmeid ülesandeid: töötasid vaarao majapidamises, osalesid suurtel ehitustöödel ja vahel olid isegi sõdurid

Egiptuse perekond oli väga sarnane tänapäeva perekonnaga, kus mehed ja naised on võrdsed. Kuigi ametlikult oli perekonnapea ikka mees, olid naise õigused mehe omadega praktiliselt võrdsed. Valitsejate puhul oli värk natuke erinev. Nemad pidasid kümnetest naistest koosnevaid haaremeid. Niisiis oli Egiptuse perekond erand kõigi teiste selle aja tsivilisatsioonidega võrreldes. 

USK (ptk. 4 lk. 29-36) 

Egiptuse jumalad olid suuremas osas looma või linnu peaga ja inimese kehaga. Osa jumalaid kehastas ka loodusnähtusi. Tähtsamad jumalad olid Ra, Amon, Amon-Ra, Osiris, Isis, Seth, Horos, Hathor, Anubis, Thot.

Kuulsaim Egiptuse müüt jumalate kohta:

Kui Ra enam maa peal valitseda ei tahtnud, läks ta päikesena kõrgustesse ja pärandas oma võimu järglastele. Lõpuks sai valitsejaks tema pojapoeg Osiris. Ta oli Niiluse üleujutustest tekkiva viljakuse jumal ja ühtlasi inimkonna suur heategija. Ta õpetas talupoegadele kõike tarvilikku. Seejuures aitas teda tema õde ja abikaasa jumalanna Isis, kes oli egiptlaste kujutluses noor naine, kel peas kaarjad lehmasarved ja nende vahel päikeseketas. Nende kahe valitsusaeg jäi aga lühikeseks. Nende vend Seth ründas Osirist, tappis ta ja saatis ta surnukeha kirstuga mööda Niilust allavoolu. Lõpuks leidis Isis oma mehe kaugelt Aasia rannikult üles, tõi ta tagasi Egiptusesse ja sigitas temaga veel järglasegi. Kuid Seth sai Osirise keha taas enda valdusesse, tükeldas selle ja kandis kõikjale laiali. Isisel oli aga vahepeal sündinud poeg, pistrikukujuline Horos. Koos otsisid nad Osirise kehaosad kokku, tegid neist maailma esimese muumia ja äratasid selle ellu. Osiris otsustas, et tema läheb valitsema allmaailma ja jättis valitsemise Horosele. Järgnes pikk võitlus Horose ja Sethi vahel, kuni jumalad ühise otsusega Horose võitjaks ja kuningaks kuulutasid.

Egiptuses oli väga tähtis surmajärgsus. Matuserituaalide keskse osa moodustas muumia valmistamine, mis siis maeti uhkesse hauakambrisse. Muumia kaitsmiseks suleti see massiivsesse kivist sarkofaagi. Surnuteriiki pääsemise otsustas šaakalikujuline Anubis, kaaludes, kas süda on kergem või raskem kui maailmakorraldus Maat. Süda, millel ei lasunud pahategusid, oli Maadist kergem ja siis sai surnule osaks igavene elu. Kaalus aga patune süda Maadi üles, langes surnu saagiks “õgijatele”, kes ühendasid endas jõehobu ja krokodilli kõige hirmuäratavamaid omadusi.

Egiptuse valitsejate hulgas oli üks erandlik kuju – Ehnaton. Ta oli ainus vaarao, kes püüdis muuta jumalate nimesid ja tegigi seda. Esmalt lahutas ta Ra Amonist ja nimetas ta ümber Atoniks. Kuna ta vihkas Amonit, jättis ta endised ohverdamistavad soiku ja rajas palju Atoni kultusekohti. Ta muutis ka oma sünnijärgse nime (see oli Amenhotep). Veel rajas ta uue pealinna Ahet-Atoni. Peale tema surma kummardati aga endiselt edasi vanu jumalaid, sest keegi ei läinud Ehnatoni uuendustega kaasa. 

KIRI, HARIDUS, TEADUS JA KIRJANDUS (ptk. 5 lk. 37-39) 

Hieroglüüfid – kr. keeles pühad märgid, egiptlaste kiri.

Papüürus – levinuim kirjutusmaterjal Niiluse kaldal.

Esimese rahvana maailmas võtsid egiptlased kasutusele päris täpse päikesekalendri. See põhines tähelepanekul, et Niiluse üleujutus algab iga kord siis, kui pikka aega varul olnud täht Siirus jälle koidikul taevasse ilmub.

Geomeetria oli egiptlastele vajalik eriti ehitustegevuses. Nad oskasid arvutada kolmnurga ja ringi pindala ning püramiidi ja silindri ruumala.

Kõige silmapaistvamad oskused olid egiptlastel aga arstiteaduses. Egiptlased olid osvad kirurgid ja viisid muuhulgas läbi küllalt keerukaid silmaoperatsioone. Tähtsaimaks võib aga pidada arusaama, et haigused ei teki mitte jumalate kättemaksust, vaid looduslikel põhjustel.

Kirjanduse kohapealt on tähtsaim “Sinuhe jutustsus”. See postuumne minavormis lugu kirjeldab valitseja põlu alla sattunud üliku aastatepikkust pagendust ning elu lõpul kodumaale naasmist. Kuigi Sinuhe ei pidanud taluma võõrsil kitsikust, vaid oli seal edukas sõjamees ja rahva hulgas lugupeetud valitseja, ei saanud ta olla õnnelik. Vaid kombekohane matus Egiptuses võis talle tagada igavese elu. Seetõttu pöörduski ta vaarao esimesel kutsel rõõmuga kodumaale. Talle sai osaks vaarao soosing, veel eluajal ehitati valmis tema uhke hauakamber ja nii võis Sinuhe südamerahuga hinge heita. 

MESOPOTAAMIA: AJALUGU, RIIGID JA ÜHISKOND (ptk. 7 lk.49-58) 

Mesopotaamia (tänapäeva Iraak) on Eufrati ja Tigrise vaheline ala (kr. keeles jõgedevaheline maa). Põldu hakati seal harima u 5000 a eKr. Jõgede suudmeala oli soine ja seda tuli põlluharimiseks kuivendada. Põhiline ehitusmaterjal oli savi, sest muud polnud kohapealt võtta. Kõik kivid ja puit toodi sisse naaberaladelt. Seetõttu oli mesopotaamlastel tihe suhtlemine ka naaberrahvastega (erinevalt Egiptusest!). Mesopotaamia oli välismaailmale avatud ja seetõttu oli siin läbi aegade palju erinevaid valitsejaid. Võrreldes Egiptusega oli ühiskond vähem stabiilne ja teeb vanaaja jooksul läbi suuri muutusi. Ka riigikorraldus oli vähem reguleeritud kui Egiptuses. Kuningas oli riigis valitseja, sõjaväe juht, seadusteandja, kohtumõistja, riigi ülempreester, jumala esindaja (aga mitte jumal ise!). Kõik Mesopotaamia suurriigid on tekkinud vallutuste teel, aga ei saavutanud Egiptusele omast ranget tsentraliseeritust. Põhiline osa elanikkonnast elas maal, ometi oli Mesopotaamia linna tsivilisatsioon.

Mesopotaamias elanud rahvad ja eksisteerinud riigid:

1. Sumerid (u 3000-2334 a eKr). Sumeri linnriigid (Ur, Uruk, Kiš) – linnad koos neid ümbritsevate maa-aladega. Linna keskel asus astmeline tempel – tsikuraat. Sumerid rajasid Mesopotaamia tsivilisatasiooni, kuid nende päritolu ei ole teada. Nad tegelesid põllumajandusega, selleks kuivendasid alamjooksu soid. Sumerite kiri – kiilkiri on vanim teadaolev. Sumerid olid ka suured leiutajad. Nende arvele võib kanda ratta, veoki, potikederi, niisutuskanalid, adra. Olid suured linnade ehitajad, nende ajast on teada ka esimesed koolid ja seadused. Riiki valitseb kuningas. Ühiskonnas veel preestrid ja vabad kogukondlased.

2. Semiidid. Nad elasid sumerite naabruses, juutide ja araablaste esivanemad. Neil tekkisid oma riigid, mis said ohtlikeks sumeritele ja u 2400 a eKr vallutas semiidi soost valitseja Sargon I kogu sumeri riigi ja rajas uue Akadi riigi. Järgnevatel sajanditel võttis kogu Mesopotaamia omaks semiidi keele. Semiidid säilitasid ülevõtmise teel sumeri kultuuri.

Vana-Babüloonia riik. Babüloni linna valitseja Hammurapi vallutas u 1750 a eKr ülejäänud Mesopotaamia alad ja koostas seadustekogu (kuriteo eest tuleb tasuda samaga). Vana-Babüloonia riik purustati aga u 1600 a eKr hetiitide poolt.

Pärast seda tekkis Mesopotaamias mitmeid riike, kuid ükski valitseja ei suutnud pikemaks ajaks Mesopotaamiat enda võimu alla allutada.

Assüüria riik (u 900-612 eKr). Pealinnad Assur ja Ninive. Neil oli väga tugev sõjavägi ja erakordselt sõjakad kuningad. Tülid puhkesid  assüürlaste endi vahel ja lõpuks ei suutnud kuningad enam suurt riiki koos hoida. Assüüria viimane valitseja Assurbanipal rajas Ninive raamatukogu (u 20000 savitahvlit).

Uus-Babüloonia riik (u 626-539 eKr). Kuulsaim ja võimsaim valitseja oli Nebukadnetsar II. Ta alistas Mesopotaamia, Süüria, Palestiina. Taastas Babüloni linna, rajas Paabeli torni ja kuulsad rippuvad aiad. Võitluses Juuda kuningriigi vastu hävitas 586 a eKr Jeruusalemma, küüditas juudid (neil algas babüloni vangipõlv). 539 a eKr alistus uus-Babüloonia riik Pärsia riigile. 

Läbi aegade ei saanud Mesopotaamia kuningad ja preestrid omavahel kõige paremini läbi. Eelkõige sumeri linnriikide lõpp-perioodilt on teada kuninga ja preestrite konfliktidest.

Tavapärane Mesopotaamia impeerium koosnes paljudest suurmaavaldustest ja vasallriigikestest, mis kõik olid allutatud ühele tugevale kuningale. Nimetatud maid hoidsid kontrolli all asevalitsejad. Tihti jäi alistatud piirkondades võimule endine valitseja (asevalitsejana loomulikult). Alistatud piirkondadele ei pandud tavaliselt peale ka väga kõrgeid makse.

Assüürlased olid aga omapärased. Nemad määrasid alistatud piirkondadesse oma asevalitsejad ja tihti küüditasid kohaliku rahva.

Mesopotaamia sõjavägi koosnes peamiselt talupoegadest, keda juhtisid kõrgemad asevalitsejad ja suurmaaomanikud.

Assüürlased taas aga rikkusid seda tava ja asendasid traditsioonilise väekorralduse alalise elukutselise palgaarmeega.

Hammurapi koodeks jagas elenikkonna kolme õiguslikku seisusesse: vabad kodanikud, sõltlased ja orjad.

Mesopotaamia perekonnas oli mehel peaaegu piiramatu võim oma kodakondsete üle. Mehel oli õigus võtta endale mitu naist ja lisaks võisid olla tal ka abieluvälised armuvahekorrad, naiselt nõuti samas ranget monogaamsust (erinevused Egiptuse perekonnaga!)

Kuigi Mesopotaamias oli ühiskonna korraldus vähem reguleeritud kui Egiptuses, pidid kõik täitma valitseja korraldusi ja nii mõnigi kord käsutati suuri rahvamasse ühiskondlikele ehitustöödele. Majandustegevusse ei sekkunud riigivõim peaaegu kunagi. Nõuti sisse vaid makse ja needki polnud nii koormavad kui Egiptuses.

Mesopotaamias polnud surmajärgne elu kuigi tähtis. Kõik tahtsid elada head elu. Ka kõik patud tuli lunastada elu ajal. Mesopotaamia surmajärgse maailma kohta arvati, et seal söövad surnud savi ja põrmu ning neil on tiivad nagu lindudel.

Mesopotaamia kirjandusest on tähtsaim sumerite eepos “Gilgameš”. See jutustab kahe esialgse vaenlase Enkidu ja Gilgameši sõprusest ning Gilgameši tagajärjetust katsest saada surematuks. Enkidu ja Gilgameš teevad koos vägitegusid, kuni jumalanna Ištat viimase suursugusest välimusest ja vaprusest võlutuna temaga abielluda soovib. Gilgameši keeldumine solvab jumalannat sedavõrd, et ta otsustab kangelase sõbra raske tõve läbi hukka saata. Enkidu surm vapustab Gilgameši ja sunnib mõtlema ka oma elu paratamatule lõpule. Ta suundub otsima surematuse rohtu, aga kui ta on selle pärast vaevarikkaid otsinguid sügavalt merepõhjast kätte saanud, läheb see koduteel ometigi kaotsi. Madu varastab imerohu ja ühtlasi Gilgameši lootuse elada igavesti. Kangelasel tuleb tõdeda, et kogu oma vägevusest hoolimata on ta siiski inimene ja seega paratamatult surmale määratud. 

INDO-EUROOPA RAHVAD: HETIIDID JA PÄRSIA SUURRIIK (ptk. 11 lk.75-82) 

3. aastatuhande lõpus, 2. aastatuhande algul eKr tungivad indoeurooplased oma algkodust tsivilisatsioonide äärealadele: kreeklaste esivanemad Balkani poolsaarele, hetiidid Väike-Aasiasse, aarjalased Iraani kaudu Indiasse, pärslased Iraani. Need rahvad jätavad jälgi, kuna puutusid kokku kõrgelt arenenud tsivilisatsioonidega.

Teine osa indoeurooplasi läheb Kesk- ja Lääne-Euroopasse: germaanlaste, keltide, slaavlaste ja baltlaste esivanemad.

Hetiidi riik (u 1700-1200 eKr). Pealinn Hattuša. Hetiitidel oli väga tugev sõjavägi, eelkõige tugevad hobukaarikud. Oli suur vastuolu Egiptuse ja hetiitide vahel. Võideldi Palestiina ja Süüria alade pärast. Egiptuse vägede eesotsas Ramses II, hetiitidel Hattušili. Tähtsaim lahing oli Kadeši lahing, mis toimus 1286 a eKr. 1250 a eKr sõlmiti rahuleping (üks esimesi teadaolevaid), mille põhjal Põhja-Süüria jäi hetiitidele ja Lõuna-Süüria koos Palestiinaga Egiptusele. Impeerium koosnes väiksematest sõltuvatest riigikestest, mida juhtis kuningas koos sõjalise ülikkonnaga. Kultuuris on vähe originaalset, suurem osa võeti üle Mesopotaamia kultuurist. Hetiidi riik on tähtis veel ühe leiutise poolest. Nende riigi ajal u 1300 a eKr hakati Väike-Aasias tööriistade valmistamiseks kasutama rauda. Peagi levis rauatöötlemisoskus Süüriasse, Mesopotaamiasse ja Kreekasse ning seejärel laiemaltki. Algas rauaaeg.

Pärsia suurriik. Pärsia tõusis teiste Iraani riikide seast esile u 550 a eKr. Esimene Pärsia riigi kuningas oli Kyros II. Kambyses II vallutab Egiptuse. Dareios II ja Xerxes I valmistasid ette ja viisid läbi sõja Kreeka vastu (499-479 eKr), kuid seda vallutada ei õnnestunud. 330 a eKr vallutas Pärsia riigi Makedoonia Aleksander. Riigil oli neli pealinna: Susa, Persepolis, Ekbatana ja Babülon. Vallutatud rahvastele ei surutud oma usku peale. Satraapia – asehaldurkond Pärsias, mille eesotsas on asevalitseja satraap (tavaliselt Pärsia ülik). Riigi eri piirkondade vahel korralike ühendusteede pidamine. Tähtsaim tee on Suur Kuningatee, mis ühendas Sardest Susaga. Usund: esialgu oli tulekummardamine, rituaalide läbiviijad olid maagid. 7.-6. saj eKr tegutseb jutlustaja Zarathustra. Tema õpetuse järgi oli kaks poolt: jumal Ahuramazda (kes oli maailma looja ja tõe pooldaja, teda iseloomustas valgus ja paradiis) ja saatan Angra Mainju (kes oli vale pooldaja, teda iseloomustasid pimedus ja põrgu). Kujunevad välja religiooni mazdaismi pühad tekstid, mis kannavad nimetust Avesta. See usk püsis kuni islami levikuni 7. saj pKr. Duaistlik – kahte vastandlikku alget rõhutav õpetus. Eshatoloogiline – maailma lõpust kõnelev. 

KAANANIMAA JA IISRAEL: MONOTEISMI TEKE (ptk. 12 lk.83-90) 

Kaanan – akadi keeles purpuri maa. Selle alla kuuluvad praegused Süüria, Liibanon, Palestiina, peamiselt elasid seal semiidi soost rahvad. Tegeleti põlluharimisega, mis ei vajanud seal kunstlikku niisutust. Suured meresõitjad.

Foiniikia linnriigid (tänapäeva Süüria ja Liibanon). Linnriigid Byblos, Siidon ja Tüüros tekivad u 3000 a eKr. Omavahel eriti hästi läbi ei saadud. Foiniiklased olid suured meresõitjad ja rajasid palju kolooniaid: esmalt Küprosele ja hiljem ka mujale Vahemere rannikule (neist kuulsaim Kartaago, rajatud 824 a eKr). Foiniikia linnades valitses tõenäoliselt kuningas, preesterkonnal võimu polnud, riigi juhtimises võisid kaasa rääkida ka kaubandusega tegelevad ülikud. Kultuuri silmapaistvaim saavutus oli maailma esimese tähestiku leiutamine 2. aastatuhandel eKr. Tõenäoliselt põhinevad kõik tänapäeva tähestikud mingil määral sellele ja läbi kreeka tähestiku on see jõudnud ka meie keelde. Foiniiklaste põhiline jõukuse allikas oli merekaubandus. Igal linnal olid omad mees- ja naisssoost jumalad.

Palestiina (Kaananimaa lõunaosas). Hõimud olid semiidi soost: juudid=iisreallased= heebrealased. Pärimuse järgi tuli u 2000 a eKr Kaananimaale juutide esiisa Aabraham Mesopotaamiast Eufrati äärest Uri linnast. U 1700 a eKr asus osa juute elama Egiptusesse, vaaraode võimu tugevnedes algas juutide egiptuse vangipõlv, u 1250 a eKr põgenesid juudid Moosese juhtimisel Egiptusest ja u 1250 a eKr asusid juudid Palestiinat tagasi vallutama. Neil tuli võidelda tugevate ja sõjakate vilistite hõimuga. U 1000-960 eKr valitses juutide riiki kuningas Taavet. Ta ühendas kogu Palestiina juutide võimu alla, rajas juudi riigi ja sinna pealinna Jeruusalemma. U 960-925 eKr valitseb Taaveti poeg Saalomon. Jeruusalemm muutub väga tugevaks ja võimsaks. Tema valitsusaja lõppedes jaguneb juudi riik kaheks: Iisrael (pealinn Samaaria) ja Juuda (pealinn Jeruusalemm). Juudas valitsevad Taaveti ja Saalomoni järglased. Assüürlased vallutavad Iisraeli riigi u 722 a eKr, Juuda riik pidi neile andamit maksma. Uusbabüloonlased eesotsas kuningas Nebukadnetsar II vallutavad Juuda riigi u 587 a eKr ja küüditavad juudid Mesopotaamiasse. Algab juutide paabeli vangipõlv. Kui Pärsia kuningas Kyros II vallutab Uus-Babüloonia (u 539 a eKr), lubatakse juutidel kodumaale tagasi pöörduda. Just siis algas Vana Testamendi koostamine heebrea keeles, mille varasemad osad kirjeldavad Taaveti ja Saalomoni tegevust. Lõplikult valmis see 3.-2. saj eKr. Vanas Testamendis on palju legende ka Mesopotaamiast. Juutide juures eriline veel monoteism – tõeline ainujumalakultus. Jumalaks oli Jahve. Prohvetid – tulihingelised jutlustajad, kes kerisid esile pärast teiste jumalate austamise algust ja nõudsid taas ainult Jahve austamist (monoteismi!). Messias – kunagi sündiv Taaveti soost kuningas, kes taastab Iisraeli muistse hiilguse, millele järgneb 1000 aastane rahuriik.


 Assüüria muistsed valitsejad rajasid üsna liigirikkaid loomaaedu. Raidkirjad näitavad, et neis kujundati loomade kodupaigaga sarnanevaid tingimusi, peeti karjalise eluviisiga loomi ainult hulgi ning nende paljunemist peeti väga oluliseks.


Assüüria kaupmehed hindasid III ja II aastatuhande piiril eKr rauda hõbedast 40 korda ja kullast 5 korda kallimaks.


15. VI 763 eKr toimus Lähis-Idas nn Assüüria päikesevarjutus. Väidetavalt on seda varjutust mainitud ka piiblis.
 
“Ja selsamal päeval sünnib,” ütleb Issand Jehoova, “et ma lasen päikese loojuda keskpäeval ja teen maa pimedaks päise päeva ajal! (Am. 8,9).


Veini ajalugu:
  • 6000 a. enne Kristust Kaukasuse eelmägedes
  • 4000 a. EK Mesopotaamias ja Egiptuses, Niiluse delta, vaaraod
  • 2500 a. EK Kreeta ja Kreeka, veinijumal Dionüsos
  • 1000 a. EK Rooma riik, Bacchos, Bakanaaliad, Enotria = Etruuria Roomast Toskaanani
Assüüria impeerium oma hiilgeajal.


 
    Timeline of Assyrian History
    Peter BetBasoo

5000 B.C. (-250) The earliest known settlement of Nineveh. In 1932, Sir Max Mallowan, the eminent British archaeologist, dug a deep sounding which reached virgin soil ninety feet below the top of the mound of Nineveh; this gave a pottery sequence back to prehistoric times and showed that the site was already inhabited by 5000 B.C..
4750 B.C. (0) The first temple of Ashur is built. This marks the beginning of the Assyrian calendar.
2500 B.C. (2250) The three great Assyrian cities of Ashur, Arbel and Nineveh are clearly established long before this date, yet no solid archaeological evidence can be cited (because of a lack of research into this area). By 2500 B.C., these cities were thriving metropoli.
2371 B.C. (2379) Sargon of Akkad rises to power, establishing the first Assyrian kingdom in South Mesopotamia.
2000 B.C. (2750) Assyrian merchant colonies in Cappadocia are well established by this time. From the Assyrian clay tablets found at these sites, trade with the city of Ashur in tin and textiles was the main business.
1765 B.C. (2985) The great code of Hammurabi is produced in Babylon.
1365 B.C. (3385) Ashuruballit lays the foundations of the first Assyrian empire.
1307 B.C. (3443) Adad-narari establishes the first Assyrian empire.
1115 B.C. (3635) Tiglath-Pileser establishes the second Assyrian Empire. The Aramean invasions of Assyria begin.
934 B.C. (3816) Ashur-dan II establishes the Neo-Assyrian empire. The Empire unifies the Middle East, from Egypt to the Caspian Sea, under one rule and by so doing lays the foundation for the subsequent rise of the Persians, Hellenism, Christianity, and Islam. Great advances in science, technology, philosophy, medicine, and government are made. The Assyrian conquests spread civilization to formerly savage lands. This aspect of the Neo- Assyrian empire is often overshadowed by scholars' baffling preoccupation with the Assyrian military machine and its so-called "barbaric behavior". The Assyrians never conquered and destroyed, they conquered and civilized, teaching their subjects the art of the highest civilization then in existence. The cultural unification of the middle east is a subtle point to grasp, yet it must be understood that this was the greatest achievement of the Assyrians. Other achievements in that period are to numerous to list fully. Some examples are: paved roads, postal system, magnifying glass, electric battery, plumbing (with flush toilet), the first use of iron, the first chariots, the first aqueduct (which was in use until 1996 A.D.), the first library, the first system of musical notation.
752 B.C. (3998) Aramaic is made an official language of the Empire, alongside Akkadian.
612 B.C. (4138) The Neo-Assyrian empire collapses under an attack by Medes, Scythians and Babylonians tribes. The Royal family escapes to Harran.
609 B.C. (4141) Ashur-uballit is proclaimed the new king of Assyria in Harran. Egypt sends its army to support the Assyrians but is delayed by Jewish resistance in Gaza and Judah. When the Egyptian army does finally arrive, it is met by a Chaldean force and is defeated. With the collapse of the Egyptian army, its final buttress, the Assyrian empire came to its end.
500 B.C. (4250) The Persians ascend to power. They adopt the Akkadian writing system (Assyrian cuneiform).
350 B.C. (4400) Assyrians attempt to reestablish their autonomy, but the Persians suppress the attempt and castrate 400 members of Assyrian ruling families.
50 B.C. (4700) Some Assyrians experiment with Judaism.
0 A.D. (4750) Jesus Christ is born.
33 A.D. (4783) Assyrians become the first nation to convert to Christianity. The Holy Apostolic Catholic Assyrian Church of the East is founded by Thomas, Theodos and Bartholomew.
200 A.D. (4950) The Assyrian New Testament, the Psheeta, is produced.
256 A.D. (5006) The last known Ashur worshippers. Assyrians are now all Christians.
358 A.D. (5350) The School of Nisibis is Established, the first university in the world.
400 A.D. (5150) The great translation movement. Assyrian monks, because of their close ties with Greek Christianity, translate the significant body of Greek knowledge into Assyrian, including all the great works of religion, medicine, philosophy, science, and mathematics. These works are eventually translated into Arabic and brought to Spain by the Moors, where they are translated from Arabic to Latin and distributed through Europe, igniting the Renaissance.
448 A.D. (5198) 153,000 Assyrians are massacred by order of the Sassanid king, Yesdegerd II.
450 A.D. (5200) The Assyrian Church splits over a doctrinal dispute. Mar Yacob leaves the Church of the East and establishes the Monophysitic Syrian Orthodox Church (also known as the Jacobite church).
633 A.D. (5383) Muhammad declares himself the prophet of God and originates Islam. It is well known that Muhammad's principal teacher was the Assyrian monk Sargis Bkheera. This accounts for the extraordinary doctrinal similarity between some aspects of Islam and the Assyrian Church of the East. For example, according to Assyrian Church doctrine, there is no awareness of passage of time between the moment of death and final judgement; final judgement occurs immediately even though thousands of years may have passed on Earth. Islam holds this same view. It is also noteworthy that the Koran states that in the day of final judgement the angels of Allah will speak to man in Assyrian.
650 A.D. (5400) Church of the East missionaries reach China and Japan.
781 A.D. (5531) A stone monument is erected in China during the T'ang Dynasty in honor of the 130th anniversary of the Church mission in China.
1000 A.D. (5750) Assyrian monks develop a writing systems for Mongolian using the Assyrian alphabet.
1200 A.D. (5950) The Church of the East is at its largest, larger than the Greek Orthodox and Roman Catholic combined, with eighty million members, from Egypt to Japan.
1250 A.D. (6000) The Paradise of Eden is published by Mar Abdisho Sowa, effectively silencing Arab critics of the Assyrian language.
1300 A.D. (6050) Timurlane the Mongol sweeps westward and destroys everything in his path. The Assyrian Church of the East is completely destroyed. Assyrians are forced to retreat into the Hakkary mountains of eastern Turkey. The Church becomes a small, single nation entity.
1552 A.D. (6302) The Assyrian Church of the East splits in a dispute over Patriarchal succession. The hereditary faction wins and takes control of the church; the election faction becomes a uniate of the Roman Catholic Church. Assyrians now belong to three denominations: Nestorian (Holy Apostolic Catholic Assyrian Church of the East), Jacobite (Syrian Orthodox Church), and Chaldean (Roman Catholic Uniates).
1843 A.D. (6593) 50,000 Assyrians are massacred by the Kurd Badr Khan-Bek.
1918 A.D. (6668) The Ottoman Empire collapses. Three of four Assyrians (750,000 total) are killed by Turks and Kurds. The surviving Assyrians flee to Iraq and Syria (British and French mandates). The Patriarch Mar Benyamin Shimoon is assassinated by the Kurd Simko. A nationalistic movement sweeps through the Assyrians.
1933 A.D. (6683) The Assyrian town of Semile, and its surroundings, is massacred by Iraqi troops on August 7th. Because this was a massacre specifically targeted against Assyrians as a nation, as opposed to a Christian group as in World War One, Assyrians would eventually adopt August 7th as official martyr's day.
1957 A.D. (6707) The Assyrian Democratic Organization is founded in Syria.
1967 A.D. (6717) The Assyrian Universal Alliance (AUA) is founded in Iran.
1970 A.D. (6720) The great Assyrian exodus from the Middle East begins, which would see one million Assyrians flee into a diaspora, mostly to America and Europe, by 1997.
1974 A.D. (6724) The Patriarch Mar Esha Shimoon is assassinated. The successor, Mar Dinkha is elected, thus ending the hereditary succession.
1979 A.D. (6729) The Assyrian Democratic Movement is founded.
1980 A.D. (6730) Iran-Iraq war begins. 60,000 thousand Assyrians would die by the war's end.
1990 A.D. (6740) Iraq invades Kuwait.
1991 A.D. (6741) The United Nations Coalition Forces drive Iraq out of Kuwait. The Kurds rise against the Iraqi government and are given protection in North Iraq by the United Nations. The Assyrian Democratic Movement (ADM) achieves a significant presence and wins 5 of 100 seats in the parliamentary elections.
Assüüria

See artikkel on viletsas seisus Wikipedias.

Assüüria oli vanaaja riik Mesopotaamia põhjaosas Tigrise ülem- ja Eufrati keskjooksul.

Assüüria riik (u 900-612 eKr). Pealinnad Assur ja Ninive. Neil oli väga tugev sõjavägi ja erakordselt sõjakad kuningad. Tülid puhkesid assüürlaste endi vahel ja lõpuks ei suutnud kuningad enam suurt riiki koos hoida. Assüüria viimane valitseja Assurbanipal rajas Ninive raamatukogu (u 20000 savitahvlit). Sajandite jooksul hoidsid nad enda hirmuvalitsuse all kogu Mesopotaamiat, Süüriat ja Palestiinat. Nad anastasid uusi valdusi, röövisid linnu ja tegid nende elanikud orjadeks.

Sküüdid ja Babüloonia kuningas hävitatud Ninive taustal. Babüloonia koos oma liitlastega hävitasid Assüüria riigi igaveseks.  Samas võib Babülooniat ja isegi ka hilisemat Pärsia riiki nimetada Assüüria riigi ja kultuuri pärijateks.


Make a Free Website with Yola.